Barysaŭščyna

Barysaŭščyna (transkribeerituna Barõssavštšõna) on küla Valgevenes Homieli oblasti Chojniki rajoonis, Barysaŭščyna külanõukogu halduskeskus. Asula asub Vići jõe ääres ning jääb oblasti keskusest Homielist 121 ja rajooni keskusest Chojnikist 18 kilomeetri kaugusele.

Barysaŭščyna
valgevene Барысаўшчына * / Barysaŭščyna *transkriptsioon: Barõssavštšõna vene Борисовщина (Borissovštšina)
Elanikke: 307 (2010)
Koordinaadid: 51° 52′ N, 29° 47′ E

Barysaŭščynas on algkool, postkontor, kultuurimaja ja raamatukogu.

Elanikkond

288 (1850) 359 (1885) 552 (1897) 611 (1908) 741 (1930)

982 (1959) 299 (1970) 435 (1995) 340 (2004) 307 (2010)

Ajalugu

Külast lõunas asuvad mesoliitikumi ja neoliitikumi asulakohad, lisaks veel rauaaja alguses kasutusel olnud muinaslinnus.

Esimesed teated küla kohta pärinevad 1622. aastast, mil see kuulus Minski vojevoodkonda ja Mazyri maakonda. Sealsed valdused kuulusid toona Chrapowickitele. 1702. aastal oli küla Wolskite valduses. Hiljem oli see Šuiskite valduses, 1752. aastal ostsid selle aga Zborovskid. 1782. aastal oli asula Oskierkade omandiks. Seoses Poola jagamisega läks Barysaŭščyna 1793. aastal Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Minski kubermangu Mazyri maakonda. 1804. aastal läksid sealsed valdused Jastrzębskite omandisse; neile kuulus küla kuni XX sajandini. XIX sajandi lõpuaastatel ja XX sajandi alguses rajasid nad külla mõisakompleksi ja pargi, selle lähistel asunud karjamõisa aga viinaköögi, mis valmis 1890. aastal. 1896. aastal olid külas õlipress ja auruveski.

Mõisakompleksi varemed

Sealne mõisnik Nikolai Jastrzębski sai 1872. aastal tuntuks kirjandusliku müstifikatsiooniga, kui avaldas peatükke Nikolai Gogoli "Surnud hingede" teisest osast, mille autoriks oli tegelikult ta ise.

1920. aastatel moodustati külla sovhoos. 1926. aastal sai asulast kohaliku külanõukogu keskus. Teises maailmasõjas hukkus 88 küla elanikku. Aastail 1986-1987 rajati Barysaŭščynasse uued elamud (kokku 50 korterit) Tšornobõli katastroofis saastunud tsoonist ümber asunute tarvis.

Välislingid

• Küla Valgevene fotoentsüklopeedias