Chojniki (valgevene-eesti transkriptsioonis Hoiniki) on linn Valgevenes Homieli oblastis, Chojniki rajooni halduskeskus. Chojniki asub merepinnast 128 meetri kõrgusel, Homieli linnast 107 kilomeetri kaugusel.

Chojniki

valgevene Хойнікі * / Chojniki Hoiniki
vene Хойники Hoiniki

Lipp
Vapp
Chojniki lipp
Chojniki vapp

Pindala 20,5 km² Muuda Vikiandmetes
Elanikke 13 167 (1.01.2024)[1] Muuda Vikiandmetes

Koordinaadid 51° 54′ N, 29° 58′ E
Chojniki (Valgevene)
Chojniki

Linnas lõpeb Vasilevičyst algav raudteelõik. Tööstusettevõtetest asuvad seal metsamajand, raudbetoonist detaile valmistav tehas, Moskva tehase Saljut filiaal (seal valmistatakse reaktiivlennukite mootoreid), jõusöödavabrik. Linnas antakse välja ajalehte Хойніцкія навіны.

Haridust annavad 4 keskkooli, muusikakool ja spordikool. Linnas on kaks kultuurimaja, neli raamatukogu, koduloomuuseum (asub Chojniki mõisa ruumides). Linnas on naiste klooster, sealne õigeusu kirik valmis aastal 1989.

Chojniki sõpruslinnaks on Ostheide.

Linnast lõunas asub Palesje riiklik radiatsioonilis-ökoloogiline kaitseala, mille direktsioon asub Chojnikis.

Nimi muuda

Linna nimi tuleneb sõnast Хвоя, mis tähendab mändi.[2] Linn asub aga soode vahel ja männid seal ei kasva. Nii tõid selle nime endaga tõenäoliselt kaasa sinna ümber asunud inimesed, kes nimetasid oma uue asula vana koha järgi, mis asus tänapäeva Liscvini küla lähistel.[3] Tänapäevase nimekuju on asula omandanud poola keele mõjul. Ametlikes dokumentides moondus nimi XVII sajandil, ent kohalikud elanikud kasutasid nimes v-tähte veel aastal 1912.[4]

 
Chojniki park

Elanikkond muuda

  • 580 (1849)
  • 580 (1886)
  • 2 700 (1897)
  • 2 685 (1906)
  • 3 439 (1939)
  • 10 128 (1959)
  • 9 473 (1970)
  • 17 113 (1989)
  • 15 000 (1991)
  • 14 200 (2004)
  • 13 500 (2006)
  • 13 200 (2008)
  • 13 800 (2010)
  • 13 088 (2014)
  • 12 689 (2016)
  • 12 472 (2018)
  • 13 400 (2020)

1939. aastal oli Chojniki elanike seas valgevenelasi 38,2%, juute 47,8%, venelasi 6,1%, poolakaid 4,5%, ukrainlasi aga 2,8%.[5] Aastal 2009 oli Chojniki elanikest valgevenelasi 93,2%, juute 0,15%, venelasi 4,7%, ukrainlasi 1,21 poolakaid 0,15% aserbaidžaanlasi 0,11% ja armeenlasi 0,08%.[6]

Ajalugu muuda

Asulat on esmamainitud 1504. aastal[7]. Toona jäi see Kiievi vojevoodkonda ja Kiievi maakonda.

 
Vana Chojniki turuplats

XVII sajandil sai Chojnikist alev. Toona rajati selle juurde ka puust linnus, mis oli kasutusel XVIII sajandini. Seoses Poola jagamisega läks Chojniki aastal 1793 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Minski kubermangu Retšitsa maakonda. Asula oli läbi aegade Polozowiczite, Liubeckite, Charlińskite, Abrahamowiczite, Brzozowskite, Šuiskite ja Prozoride valduses[8].

1897. aastal elas alevis 1668 juuti. Toona asus seal kaks viinavabrikut, saekaater, rauasulatuspunkt, rööpavabrik, kolm sünagoogi ja postijaam. Aastal 1911 rajati Vasilevičyst Chojnikisse raudtee. Viimased omanikud olid Avraamovid.

1. jaanuaril 1919 võttis Valgevene NSV juhtkond vastu otsuse, et alev kuulub Valgevene koosseisu. Reaalselt läks Chojniki Valgevene NSV koosseisu aastal 1924, kus sellest sai samanimelise rajooni halduskeskus. Teise maailmasõja ajal okupeerisid Saksa väed linna 2.–13. juulini 1941, hiljem aga 25. augustist 1941 kuni 23 novembrini 1943. Linnaõigused sai Chojniki 10. novembril 1967.

Aastal 1919 liideti Chojnikiga Mališaŭ küla.[9]

Tuntud elanikke muuda

Viited muuda

  1. The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements
  2. Жучкевич В. А. Краткий топонимический словарь Белоруссии. — Мн.: Изд-во БГУ, 1974. Lk. 393.
  3. Спиридонов М. Ф. Акт о разделе имения Брягин. 1574 г. // Беларускі археаграфічны штогоднік. Вып. 1. — Мінск, 2000. Lk. 192
  4. Pietkiewicz Cz. Chojniki // Ziemia: Ilustrowany miesięznik krajoznawczy. — Warszawa, 1927. Kd. 12. № 1-24. Lk. 249—252
  5. http://www.demoscope.ru/weekly/ssp/ussr_nac_39_ra.php?reg=602
  6. Перепись населения 2009. Национальный состав Республики Беларусь. Kd 3. — Мн., 2011 — Lk. 114—117
  7. Аrchiwum Główny Akt Dawnych w Warszawie. Аrchiwum Рrozorów і Jelskich. Sygn. 1. S. 3, 200. Sygn. 2. S. 78
  8. Бельскі С. В. З гісторыі ўладароў і маёнткаў Брагіншчыны XVI—XVIII стст. // Брагинщина в контексте истории белорусско-украинского пограничья: сборник научных статей / редкол. А. Д. Лебедев (отв. ред.) [и др.]. — Минск: Четыре четверти, 2018. С. 12 — 18
  9. Решение Гомельского облсовета депутатов от 1 декабря 2009 г. № 290 «Об изменении административно-территориального устройства Хойникского района Гомельской области»

Välislingid muuda