Arutelu:Aleksander VI

Valitsemisaastate järgi otsustades nimetas ta ametisse Tartu piiskopi Johannes III ja Tallinna piiskopi Nikolause. Seos Eestiga tuleks ära märkida.

Märgi siis. Andres 17. september 2007, kell 15:06 (UTC)

Panin need küll siia sisse, kuid kahjuks ei saa andmeid selles osas järgi kontrollida, ehkki see on loogiline, et nad määrati siia paavsti poolt. Kasutasin tema puhul nime Borja, sugulased Borja, kuid lapsed Borgia.Kalev.

Eelmine versioon

Rodrigo de Lançol-Borja y Borja sündis Xàtivas alamaadlik Joffre de Lançoli ja Isabella Borja kuuelapselises peres viienda lapsena. Kui Rodrigo ema vend sai 8. aprillil 1455 paavstiks Calixtus III nime all, hakkas Rodrigo kasutama ema perekonnanime Borgia või Borja.

Ta õppis Bolognas õigusteadust. Kui onu sai paavstiks, määrati Rodrigo kõigepealt piiskopiks, siis 17. septembril 1456 San Niccoló in Carcere kardinaldiakoniks ja lõpuks kiriku asekantsleriks. Ta sai 1471 Albano kardinalpiiskop ning 1476 Porto kardinalpiiskop ja kardinalide kolleegiumi dekaaniks. See on näide tollele ajale tüüpilisest onupojapoliitikast.

Rodrigo teenis kuurias viie paavsti ajal, omandades palju haldusalast kogemust, mõju ja rikkust, kuigi tema võim ei olnud suur. Ta elas üldiselt tagasihoidlikult, kuid mõnikord demonstreeris suurt rikkust ja elas toredas palees. Tema käitumine oli meeldiv ja tema välimus oli kütkestav.

Nagu paljudel teistelgi tema aja prelaatidel, ei olnud tema elukombed kaugeltki laitmatud. Tema kaks valdavat kirge olid rahaahnus ja naistearmastus. Lapsi, keda tema armukesed sünnitasid, armastas ta väga. Suurepärane näide tema äärmisest rikutusest ja ebamoraalsusest on kastanite pidusöök, mis on läinud pornograafia ajalukku. Kuigi vaimulike rikutus oli tol ajal haripunktis, tõi prassiv eluviis talle väga karmi noomituse Pius II-lt, kes sai paavstiks pärast Calixtus III-t 1458. Rodrigo paljudest armukestest oli kõige pikaajalisem Vannozza (Giovanna) dei Cattanei (sündinud 1442), kellel oli kolm korda abielus. See suhe algas 1470 ning Vannozza sünnitas Rodrigole mitu last. Isa tunnistas nad avalikult omaks. Need olid Giovanni, hilisem Gandia hertsog (sündinud 1474), Cesare (sündinud 1475 või 1476), Lucrezia (sündinud 1480) ja Goffredo ehk Giuffre (sündinud 1481 või 1482). Rodrigol olid veel lapsed Girolamo, Isabella ja Pier Luigi, kelle ema ei ole teada. Enne paavstiks saamist kardinal Borgia kirg Vannozza vastu mõnevõrra vähenes ning too elas hiljem väga tagasitõmbunult. Vannozza koha Rodrigo armastatuna täitis ilus Giulia Farnese (hüüdnimega Giulia Bella), kelle abikaasa kuulus Orsinide suguvõssa. Giulia vend Alessandro Farnese (Paulus III) pühitseti kardinaliks, ent Rodrigo armastus Vannozzaga saadud laste vastu ei kahanenud ning oli määrav kogu tema karjääri vältel. Ta kulutas nendele suuri summasid ja tegi nad aukandjateks. Iseloomulik näide paavsti õukonna rikutusest on see, et Borgia tütar Lucrezia elas koos oma armukese Giuliaga, kes 1492 sünnitas Borgiale tütre Laura.

Kui paavst Innocentius VIII suri, siis kolm tõenäolist kandidaati Pühale Toolile olid kardinalid Borgia, Ascanio Sforza ja Giuliano della Rovere (Julius II). Kunagi varem ega hiljem ei ole paavstivalimistel kulutatud nii suuri summasid häälte ostmisele. Borgial, kellel oli suur varandus, õnnestus osta kõige rohkem hääli, sealhulgas Sforza oma, ning ta valitigi 10. augustil 1492 paavstiks. Ta võttis endale nimeks Aleksander VI.

Borgia paavstiks saamine ei tekitanud ärevust, välja arvatud nendes kardinalides, kes teda tundsid. Tema valitsusaja algust iseloomustas range kohtumõistmine ja distsiplineeritud valitsemine, mis erines soodsalt eelmiste paavstide aegsest anarhiast, ning samuti suur väline hiilgus. Varsti aga sai ilmsiks tema ohjeldamatu kirg toetada oma sugulasi kiriku ja naabrite kulul. Sel eesmärgil oli ta valmis toime panema mis tahes kuritegu ja tõukama sõtta kogu Itaalia.

Cesare, kes oli tol ajal 16-aastane ja õppis Pisa ülikoolis, määrati Valencia peapiiskopiks. Kuus sugulast said kardinalideks. Poegadele Gandia hertsogile pani paavst ette anda lääne paavstiriigist ja Napoli kuningriigist. Gandia hertsogile määratud läänide seas olid Cervetri ja Anguillara, mille vägeva ja rahutu suguvõsa pea Virginio Orsini oli Napoli kuninga Aragóni Fernando (Don Ferrante) rahalisel toetusel hiljuti omandanud. Sellest tekkis Napoli kuningal paavstiga konflikt. Paavst otsustas kättemaksuks teha liidu kuninga vaenlastega, eriti Sforzade suguvõsaga, kes olid Milano isandad. Selles asjas oponeeris paavstile kardinal della Rovere, kelle kandidatuuri paavstitoolile Ferdinand oli toetanud. Della Rovere tundis, et Rooma oli muutunud talle ohtlikuks, ja kindlustas end oma Ostia piiskopkonnas Tiberi suudmes. Ferdinand sõlmis liidu Firenze, Milano ja Veneziaga. Paavst moodustas Napoli-vastase liidu (25. aprillil 1493) ja valmistus sõjaks. Ferdinand pöördus abipalvega Hispaania poole. Ent Hispaania ei tahtnud paavstiga suhteid rikkuda, sest ta tahtis saada õigust vastavastatud Ameerikale.

7. juunil 1494 sõlmisid Hispaania ja Portugal Aleksander VI vahendusel Tordesillase rahulepingu, millega Hispaania ja Portugal isekeskis kogu maailma (peale Euroopa) ära jagasid. Lepinguga püüdis Aleksander VI saada Hispaania poolehoidu.

Charles VIII tungimisega Itaaliasse algasid 1494 Itaalia sõjad. Aleksander VI suutis osava diplomaadina vältida prantslaste tungimist Rooma.

Aleksander kavandas oma lastele häid partiisid. Lucrezia oli abiellunud hispaanlase don Gasparo de Procidaga, ent kui isa sai paavstiks, siis see abielu tühistati ning 1493 abiellus Lucrezia Pesaro isanda Giovanni Sforzaga. Laulatus toimus Vatikanis enneolematu suursugususega. Ent hoolimata õukonna toredusest muutus olukord Roomas üha halvemaks. Linn kubises Hispaania seiklejatest, palgamõrtsukatest, prostituutidest ja nuhkidest. Karistamatult pandi toime mõrvu ja röövimisi. Altkäemaksude vastu lubati linna ketsereid ja juute. Paavst ise loobus häbitult välisest siivsusest ning elas puhtilmalikku ja ebamoraalset elu. Ta tegeles jahi, tantsimise, teatrietenduste ja orgiatega. Üks tema kaaslasi oli pantvangina kinnipeetav sultan Bayezid II vend Jem.

Lucrezia abiellus 1498 Bisceglia hertsogiga ja 1501 Ferrara hertsogiga.

Aleksander VI nimetas oma valitsemisajal 43 kardinali 9 konsistooriumil, sealhulgas tulevase paavsti Paulus III. Lisaks itaallastele said kardinalideks 19 hispaanlast, 6 prantslast, 1 inglane, 1 poolakas, 1 sakslane ja 1 ungarlane.

Aleksander VI suri 18. augustil 1503 arvatavasti malaariasse, kuid tema surma järel levisid jutud mürgitamisest kardinal Adriano de Corneto juuures, kus kokk oli mürgitatud karikad kogemata ära vahetanud.

---

See artikkel tahaks veel tööd. Andres 24. juuli 2009, kell 12:41 (UTC)