Vikipeedia

Armeenia sametrevolutsioon

Armeenia sametrevolutsioon
Meelevavaldus 18. aprillil
Riik  Armeenia
Kuupäev 16. aprill - 8. mai 2018
Eesmärk Kukutada võimult Serž Sargsjan
Põhjus Sargsjani saamine peaministriks
Vigastatuid 46, sh Pašinjan ja 6 politseinikku
Tulemus Rahumeelne võimuvahetus

Armeenia sametrevolutsioon (ka velvetrevolutsioon; armeenia Թավշյա հեղափոխություն) oli 2018. aasta kevadel toimunud meeleavaldused Armeenias, mille tulemusel astus peaministri kohalt tagasi autokraatlik peaminister Serž Sargsjan. Tema asemel sai peaministriks revolutsiooni peamine juhtfiguur Nikol Pašinjan.

Eellugu muuda

Kui Nõukogude Liidu lagunemise järel oli Armeenia 1990. aastate alguses demokraatia saar Kaukaasias, siis juba 1996. aasta presidendivalimistel keelati opositsioonipartei ja selle meediaväljaannete tegevus ja riigi valitsemine muutus autokraatlikumaks. Siiski ei surunud Armeenia võimud opositsiooni täielikult alla, kuni opositsioon võimule ohuks ei olnud (mis juhtus näiteks 2004. aasta, 2008. aasta ja 2016. aasta meeleavaldustel). Kuid kui oht oli möödas ja Armeenia riigijuhi võim kindlustunud, taastati demokraatlik fassaad ja anti opositsioonile taas vabamad käed tegutseda.[1]

Armeenia muutus märgatavalt autokraatlikumaks president Serž Sargsjani teise ametiaja jooksul, 2010. aastate teisel poolel. Suurim opositsioonierakond Õitsev Armeenia muudeti 2015. aastal presidendile kuulekaks. 2017. aastal kehtestas Sargsjan Armeenias sisuliselt üheparteisüsteemi, kus ainuke oluline erakond oli presidenti toetav Vabariiklik Partei.[1][2]

Kuna Armeenia seadused lubasid presidendi ametikohal olla vaid kahel valimisperioodil, muutis Sargsjan 2015. aastal põhiseadust, mille järgi pidi järgmise presidendi valimistel siiani presidentaalne vabariik olnud Armeenia muutuma parlamentaarseks vabariigiks. Hoolimata 2014. aastal antud lubadusest, et ta ei kavatse peaministriks pürgida, otsustas Sargsjan 2018. aasta aprillis Armeenia peaministriks hakata.[2][3]

Põhjused muuda

Armeenia olukord arenes revolutsiooniliseks mitmel teineteisega seotud põhjusel:

  • Sargsjani võimuloleku aeg meenutas Brežnevi stagnatsiooniaega. Armeenia majandus oli stagneerunud, samas presidendi lähikondlased rikastusid. Korruptsioon oli tõsiseks probleemiks riigi juhtkonnas, aegamööda hakkas see levima ka Armeenia relvajõudude seas.[2]
  • Enne 2016. aastat olid paljud valmis leppima puuduliku demokraatiaga, kartes vastasel juhul Armeenia nõrgenemist ja uut sõda Aserbaidžaaniga. 2016. aastal toimunud Armeenia-Aserbaidžaani sõda purustas lootused, et võimul olev režiim suudab hoida turvalisust ja rahu.[1]
  • Peamised meeleavaldajad olid noored ja üliõpilased, 20. ja 30. eluaastates olevad inimesed, kes ei olnud kogenud Nõukogude režiimi ega varasemaid ebaõnnestunud meeleavaldusi, mis hoidis meelt avaldamast vanemaid generatsioone.[1][2]
  • Pašinjan suutis meeleavaldused täielikult enda ümber koondada ja jätta Sargsjanist mulje kui valelikust poliitikust. Meenutati, kuidas Sargsjan suunas 2013. aastal Armeenia läänemeelse välispoliitika järsult Venemaa poole, kuidas ta endale pärast ametiaega jättis presidendi villa ning kuidas ta lubas põhiseadusreformi 2014. aastal läbi viies peaministriks mitte hakata.[4]

Meeleavalduste kulg muuda

 
Meelevavaldus 14. aprillil raadiomaja ees

Meeleavalduste üheks lööklauseks sai "Meržir Seržin" (ՄերժիրՍերժին, kaudselt tõlkes "Ilma Seržita"), mida meeleavaldajad kasutasid esimest korda juba 24. märtsil 2018.[5] 31. märtsil alustas opositsioonitegelane Nikol Pašinjan koos oma erakonna Kodanike Kokkulepe liikmetega ja väikese meeleavaldajate grupiga Gjumrist 13-päevast marssi Jerevani, kasutades meelt avaldades loosungit "Qayl ara" ("Astu samm"). Marsi sihiks oli peatada Serž Sargsjani peaministriks saamine. Pealinna jõudes liideti populaarseks kujunenud loosungid üheks: "Astu samm ilma Seržita!".[2]

Pealinnas Jerevanis algasid tõsisemad meeleavaldused 12. aprillil 2018, kui umbes 4000 meeleavaldajat tõkestasid mitu peamist tänavat ja protestisid Sargsjani peaministriks esitamise vastu.[3] Meeleavaldused eskaleerusid järgnevatel päevadel, 14. aprillil võtsid meeleavaldajad üle raadiomaja. 16. aprillil kogunes tänavatele umbes 10 000 protestijat.[2][6] Politsei lasi protestijate vastu käiku pisargaasi ja tõkestas ligipääsu prospektile okastraadiga. Kokkupõrgetes sai vigastada 46 inimest, teiste seas kuus politseinikku ja Pašinjan.[7]

 
20. aprilli meeleavaldus Vabariigi väljakul

17. aprillil kinnitas Armeenia parlament Sargsjani peaministriks, hoolimata sellest, et protestijad parlamendihoonele ligipääsu olid takistanud, sest parlamendiliikmed kasutasid tagumist sissepääsu.[3] 18. aprilliks kogunesid Jerevanis juba kümned tuhanded meeleavaldajad ja Pašinjan kuulutas alanuks vägivallatu velvetrevolutsiooni. Peaministri vastu protestiti ka riigi suuruselt teises linnas Gjumris ning protestiaktsioone korraldati ka Los Angeleses, Marseilles ja Kiievis. Marseilles tungisid meeleavaldajad Armeenia esindusse, kus põletasid Sargsjani foto.[8] Järgnevatel päevadel kogunes hinnanguliselt õhtustele meeleavaldustele 150 000–200 000 inimest.[2]

 
Meeleavaldajad Jerevani vabariigi väljakul 22. aprillil

21. aprillil kohtus Vabariigi väljakul Pašninjaniga Armeenia president Armen Sargsjan ja tegi talle ettepaneku alustada kõnelusi peaminister Sargsjaniniga.[9] Samal õhtul toimus Sargsjani ja Pašinjani kohtumine, mis kestis kokku kaks minutit. Sargsjan ütles Pašinjanile, et opositsionääril pole õigust peaministri tagasiastumist nõuda ja lõpetas kohtumise.[4]

23. aprilliks oli Armeenia politsei arreteerinud üle 230 protestija, pärast ebaõnnestunud kohtumist peeti kinni ka Pašinjan, Ararat Mirzojan ja Sasun Mikaeljan. Kuid sama päeva keskpäevaks oli Pašinjan vahi alt vabastatud ja ta liitus meeleavaldajatega, kellega liitusid ka 200 relvastamata sõdurit. Päeva lõpuks astus Sargsjan tagasi, öeldes pressiteates:[4][10]

„Nikol Pašinjanil oli õigus. Ma eksisin. Praegusele olukorrale on mitu lahendust, aga ma ei algata neist ühtegi. See pole minu moodi. Lahkun Armeenia peaministri kohalt, riigi liidri kohalt. Meeleavaldused tänavatel on suunatud minu ametiaja vastu. Täidan teie nõudmise. Rahu, harmooniat ja ratsionaalsust meie riigile.“

– Serž Sargsjan, 23. aprill 2018

Tõenäoliselt soovis Sargsjan vältida vägivalda 24. aprillil, mil mälestatakse Armeenia genotsiidi. Tema asemel määrati ajutiselt ametisse Sargsjani liitlane Karen Karapetjan.[11] Kuna tagasi astus vaid peaminister, jätkusid meeleavaldused pärast esimest võidujoovastust. Nõuti, et kogu valitsus ja Vabariiklik Partei loovutaks võimu opositsioonile.[12]

Pašinjan teatas, et on hetkel ainus tõsiselt võetav kandidaat peaministri kohale ja nõudis sama parlamendi koosseisu poolt peaministriks valimist, sest tollase valitsuse korraldatud valimised ei oleks usaldusväärsed. Kuigi Karapetjan jättis kahel korral opositsiooniga läbirääkimised ära, ei esitanud Vabariiklik Partei 1. mail parlamendis toimunud peaministri valimisele oma kandidaati, ainsa kandidaadina esitati peaministri kohale Pašinjan.[13][14] Hääletusel 1. mail kogus Pašinjani kandidatuur parlamendis 55 vastu- ja 45 poolthäält. Ta ei osutunud valituks, sest Vabariiklik Partei hääletas tema vastu.[15]

 
Streik ja meeleavaldus 2. mail

Pärast negatiivset otsust läks Pašinjan Jerevani vabaduse väljakul rahva ette ja kutsus üles alustama 2. mail üldstreiki ning blokeerima kõik teed ja valitsusasutused. 2. mail blokeerisid meeleavaldajad paljud Jerevani tänavad, kinni olid ka metroo, rongiliiklus ja ministeeriumid. Meeleavaldajad piirasid sisse Vabariikliku Partei parlamendisaadikute kodud ja rõhusid nende häbitundele. Hinnanguliselt oli tegemist rahvarohkemate meeleavaldused iseseisva Armeenia ajaloos.[16]

3. mail lubas Vabariiklik Partei toetada Pašinjani eeldusel, et ta saab vähemalt kolmandiku toetuse parlamendis, mille peale palus Pašinjan streigi ja meeleavaldused lõpetada.[17][18] 8. mail kinnitas Armeenia parlament 59- poolt ja 42 vastuhäälega Pašinjani peaministriks. Karapetjan teatas hääletuse järel tagasiastumisest.[19]

Armeenia sametrevolutsiooni omapärad muuda

 
Nikol Pašinjan meeleavaldustel 15. aprillil

Opositsionäär Nikol Pašinjan suutis revolutsiooni alguspäevadel täielikult koondada meeleavaldajad ja killustunud opositsiooni oma juhtimise alla. See tegi temast ühendava juhi, kelle taha koondusid kõik tollase võimuga rahulolematud jõud. Poliitilise eksperdi Ruben Megrabjani hinnangul ei olnud peamine tegur mitte Pašinjani populaarsus, vaid väljakannatamatu poliitiline olukord. Pašinjan juhtus lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema.[17]

Pašinjani juhtimisel hoiti meeleavaldused teadlikult rahumeelsed. Teadlikult välditi 1990. aastate protestiaktsioonidel levinud valitsushoonete okupeerimise strateegiat.[4] Rahumeelsuse demonstreerimiseks tõstsid meeleavaldajad politseile lähenedes käed üles, et näidata, et neil ei ole relvi kaasas. Kui 2016. aastal ei soovinud Sasna Tsreri mässulised käsi tõsta, sest selles nähti ka alistumise märki, siis 2018. aastal oli žest laialt kasutuses ja see aitas kohati politseivägivalda vältida. Samuti aitas vägivalda vältida see, Sargsjan ei andnud politseile ega sõjaväele vägivalla kasutamise korraldusi.[2]

 
Protestijad tänavat blokeerimas, 22. aprill

Kuigi esines ka piiratud vägivalda, ei saanud keegi surma ega tõsiselt vigastada. Vägivaldsed kokkupõrked politseiga toimusid peamiselt 14. aprillil (mil meeleavaldajad võtsid üle avalik-õiguslikku raadiomaja) ja ja 16. aprillil (mil politsei tõkestas okastraadiga meeleavaldusi). Samas sobis see Tšehhoslovakkia sametrevolutsiooni pretsedendiga, kus esinesid samuti mõned esialgsed kokkupõrked politseiga. Protestide esimesed vägivaldsemad päevad asendusid rahulikumatega ja noored meeleavaldajad ei kartnud tavaliselt arreteerimist, sest vägivallatule meeleavaldamisele ei järgnenud tavaliselt tõsisemat karistust.[2]

Pärast okastraadiga vigastada saamist 16. aprillil otsustas Pašinjan meeleavaldused hoida liikumas (varasemad meeleavaldused olid olnud ühes kohas). Edaspidi blokeerisid meeleavaldajad tänavaid sihiga takistada võimuasutuste toimimist. Kui politsei vabastas tänava, blokeerisid meeleavaldajad teise tänava, kui politsei sinna jõudis, liikusid nad taas esimesele tänavale. Tänavate blokeerimiseks kasutati autosid, pinke, prügikaste, kuid tõkkeid moodustasid meeleavaldajad ka oma tegevusega, näiteks mängisid nad võrkpalli, tantsisid rahvatantse, ületasid pidevalt ülekäigurada.[2]

 
"Kui oled Serži vastu, tuututa" (19. aprill)

Sarnaselt varasemate 2010. aastatel toimunud revolutsioonidega mängis meeleavaldajate organiseerimisel suurt rolli sotsiaalmeedia. Pašinjan jagas meedias infot ja sai ka meeleavaldajatelt tagasisidet, kuni 3600 sõnumit tunnis. Ta tegi igapäevaseid otseülekandeid, kus andis oludest ülevaate ja vastas küsimustele, mille kaudu sai Pašinjan armeenlastele lähedasemaks. Ta jätkas otseülekannete tegemist ka pärast revolutsiooni.[2]

Rahutuste algusest peale rõhutasid Pašinjan ja juhtivad meeleavaldajad, et tegu ei ole värvirevolutsiooniga. Avalikkusega suhtlemisel rõhuti lähedastele liitlassuhete säilitamisele Venemaaga ja hoiduti igasugusest lähenemisest läänele.[20] Tegemist oli laias plaanis strateegilise valikuga, sest Armeenial ei olnud häid suhteid naabritega ja 2018. aasta seisuga oli Venemaa oluline piirkondlik jõud, kelle toel soovis Armeenia säilitada Mägi-Karabahhi iseseisvust. Revolutsiooni tulemusel Armeenia välispoliitika ei muutunud.[21]

Nimetus muuda

 
Meeleavaldajad (20. aprill)

"Sametrevolutsiooni" (inglise keele mõjudel mõnikord ka "velvetrevolutsioon") nimetuse võttis kasutusele Nikol Pašinjani meeleavalduste alguspäevil. Ta väitis, et protestid kujunesid revolutsiooniks 17. aprillil, kui Serž Sargsjan peaministriks kinnitati. Pašinjan võttis nime veretult toimunud Tšehhoslovakkia 1989. aasta revolutsioonilt, mis olevat teda inspireerinud. Huvitav on, et kui Tšehhoslovakkia sametrevolutsioon sai oma nime pärast veretult möödunud sündmusi, siis Pašinjan nimetas revolutsiooni sametrevolutsiooniks juba enne selle toimumist.[2]

Poliit- ja sotsiaalteadlased on vaielnud, kas tegemist on siiralt revolutsiooniga. Pašinjani kaudu levis meeleavaldustele pandud nimetus kiirelt ka meedias, kuid eksperdid on eri meelt, sõltuvalt sellest, kuidas nemad on sõna "revolutsioon" mõtestanud. Näiteks väitis Markar Melkonjan, et tegemist ei olnud revolutsiooniga, sest revolutsioon toob võimule uue klassi, mida sametrevolutsiooni tagajärjel ei toimunud. Georgi Derlugujan nimetas protsessi revolutsiooniks, sest olemasolevat režiimi püüti muuta masside osalusel.[2] Mõttekoja Regional Studies Center analüütik Mikaiel Zolian võrdles revolutsiooni 18. sajandi revolutsioonidega, millega vabaneti feodaalsest süsteemist ja millega sai riik hakata liikuma turumajanduse suunas.[22]

Revolutsiooni tagajärjed muuda

Hoolimata opositsioonijuhi Nikol Pašinjani peaministriks saamisest säilitas Vabariiklik Partei parlamendis enamuse. Oktoobris astus Pašinjan tagasi ja kui parlament ei suutnud valida uut peaministrit, toimusid erakorralised valimised, mille tulemusel sai Pašinjani valimisblokk Minu Samm 70% häältest, Vabariiklik Partei jäi parlamendist välja.[23]

Hoolimata Pašinjani venesõbralikust retoorikast on mitmed poliitikateadlased leidnud, et Armeenia-Vene suhete pingestumine sai alguse 2018. aasta revolutsiooniga. See omakorda viis Venemaa poliitilise ja sõjalise toetuse nõrgenemiseni, mistõttu sai Aserbaidžaan 2020. aastal teises Mägi-Karabahhi sõjas Venemaalt survet kartmata vallutada tagasi suurema osa armeenlaste võimu all olnud de jure Aserbaidžaanile kuulunud aladest.[24][25]

Revolutsioonist saadik on Armeenia uued valitsused töötanud pikaajaliste probleemide, sealhulgas süsteemse korruptsiooni, läbipaistmatu poliitikakujundamise, vigase valimissüsteemi ja nõrga õigusriigi põhimõtte lahendamise nimel. Võrreldes 2017. aastaga on Armeenia demokraatia indeks tõusnud 9 punkti, ent kiirem areng peatus pärast 2020. aasta sõda.[26]

Galerii muuda

  •  
    Meeleavaldajad 16. aprillil
  •  
    Meeleavaldajad marssimas Davtašeni silla all
  •  
    Meeleavaldajate telgid Prantsuse väljakul
  •  
    Armeenia politsei
  •  
    Politseiblokaad (19. aprill)

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Zolyan, Mikayel (2019). "The Poverty of Authoritarianism: What Made the Armenian Revolution Possible" (PDF). Caucasus Analytical Digest. 108: 3-6. DOI:10.3929/ethz-b-000323671.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Abrahamian, Levon; Shagoyan, Gayane (2018). "Velvet Revolution, Armenian Style" (PDF). Demokratizatsiya: The Journal of Post-Soviet Democratization (inglise). 26 (4): 509-530.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Veermäe, Kadri (18. aprill 2018). "Armeenias avaldati meelt end Putini kombel peaministriks sokutanud ekspresidendi vastu". Eesti Päevaleht.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Mkrttšjan, Sedrak (22. aprill 2018). "Närvide mäng Armeenias". Postimees.
  5. ↑ "Armeenia pealinnas avaldas Sargsjani vastu meelt vähemalt 10 000 inimest". Postimees. 18. aprill 2018.
  6. ↑ Laugen, Lauri, toim (16. aprill 2018). "Jerevanis protestitakse Armeenia senise presidendi peaministriks hakkamise vastu". Delfi.
  7. ↑ "Jerevanis sai politsei ja protestijate kokkupõrgetes viga 46 inimest". ERR. 16. aprill 2018.
  8. ↑ Parts, Margus, toim (18. aprill 2018). "Armeenia tänavatel puhkes sametrevolutsioon". Postimees.
  9. ↑ Lind, Matti Aivar, toim (22. aprill 2018). "Armeenia peaminister põgenes kõnelustelt protestide liidritega". Delfi.
  10. ↑ "Jerevanis valmistuvad protestijad uueks suureks meeleavalduseks". ERR. 23. aprill 2018.
  11. ↑ Kutti, Martin, toim (24. aprill 2018). "Armeenia peaminister andis alla". Postimees.
  12. ↑ Laugen, Lauri, toim (25. aprill 2018). "Armeenia meeleavaldajad blokeerisid tee Jerevani kesklinnast lennujaama". Delfi.
  13. ↑ "Armeenia peaminister keeldus läbirääkimistest opositsioonijuhiga". Postimees. 27. aprill 2018.
  14. ↑ Mkrttšjan, Sedrak (30. aprill 2018). "Armeenia poliitiline ajamasin". Postimees.
  15. ↑ Kutti, Martin (3. mai 2018). "Armeenia rahvas ei näita väsimuse märke". Postimees.
  16. ↑ Mkrttšjan, Sedrak (9. mai 2018). "Suuremad väljakutsed ootavad Armeenias alles ees". Postimees.
  17. ↑ 17,0 17,1 Parts, Margus, toim (5. mai 2018). "Vangistatud opositsionäärist Armeenia revolutsiooni liidriks". Postimees.
  18. ↑ "Armeenia võimupartei lubas Pašinjani uuel hääletusel toetada". ERR. 3. mai 2018.
  19. ↑ "Armeenia parlament kinnitas Pašinjani peaministriks". TV3. 8. mai 2018.
  20. ↑ Baev, Pavel K. (august 2019). "Revisiting the Problem of Post-Soviet Revolutions: The Armenian Revolution Makes Some Difference" (PDF). International Relations and Diplomacy (inglise). 7 (8): 363-369. DOI:10.17265/2328-2134/2019.08.003.[alaline kõdulink]
  21. ↑ Giragosian, Richard (7. august 2019). "Paradox of power: Russia, Armenia, and Europe after the Velvet Revolution". European Council on Foreign Relations.
  22. ↑ Kannel, Astrid (18. mai 2018). "ERR Jerevanis: armeenlased loodavad, et muuta õnnestus kogu ühiskonda". ERR.
  23. ↑ "Armeenia valimised võitis Pašinjani blokk". ERR. 10. detsember 2018.
  24. ↑ "From Ecstasy to Agony: How Armenia's 2018 Revolution Led to the 2020 Karabakh War". Asbarez. 8. mai 2023.
  25. ↑ TERZYAN, Aram (detsember 2019). "The Aftermath of the "Velvet Revolution": Armenia Between Domestic Change and Foreign Policy Continuity" (PDF). EASTERN EUROPEAN JOURNAL OF REGIONAL STUDIES (inglise). 5 (2): 24-49.
  26. ↑ "Armenia". Freedom House. Vaadatud 2. aprillil 2024.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Armeenia_sametrevolutsioon&oldid=6642928"