Apollo 7

Apollo 7 oli NASA Apollo programmi neljas missioon, mis sooritas programmi esimese mehitatud lennu. See oli ka esimene mehitatud missioon pärast missiooni Gemini 12, mis oli toimunud novembris 1966. Esialgsete plaanide kohaselt pidi Apollo programmi esimese mehitatud missiooni sooritama Apollo 1, mis pidi toimuma jaanuaris 1967. Apollo 1 missioon jäi ära, sest 27. jaanuaril 1967 toimunud treeningu ajal puhkes kapslis tulekahju, milles kogu meeskond hukkus. Pärast seda peatati mehitatud lennud 21 kuuks, kuni NASA uuris õnnetuse põhjuseid, ehitas kosmoselaeva ümber ning muutis turvaprotseduure. Apollo 7 täitis Apollo 1 meeskonnale seatud eesmärgid ning katsetas Maa-lähedasel orbiidil Apollo juhtimis- ja teenindusmoodulit. Missioon startis Maa orbiidile 11. oktoobril 1968 kanderaketiga Saturn IB.

Apollo 7

Apollo 7 meeskond esimese teleülekande ajal
Missiooni tüüp	mehitatud juhtimismooduli katselend
Operaator	NASA
COSPAR ID	1968-089A
SATCAT	3486
Missiooni kestus	10 päeva 20 tundi 9 minutit 3 sekundit
Kosmoseaparaadi omadused
Kosmoseaparaat	Apollo CSM-101
Tootja	North American Rockwell
Stardimass	16 519 kg
Maandumismass	5175 kg
Meeskond
Meeskonna suurus	3
Meeskonna liikmed	Wally Schirra Donn F. Eisele Walter Cunningham
Kutsung	Apollo 7
Missiooni algus
Stardi aeg	15.02.45, 11. oktoober 1968 (UTC)
Kanderakett	Saturn IB
Stardikompleks	Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 34
Missiooni lõpp
Vastuvõtja	USS Essex
Maandumise aeg	11.11.48, 22. oktoober 1968 (UTC)
Maandumispaik	Atlandi ookean
Apollo 7 meeskond: Eisele, Schirra, Cunningham Apollo programm

Apollo 7 tegi 163 tiiru ümber Maa ning jõudis tagasi 22. oktoobril, maandudes Atlandi ookeani. Hoolimata meeskonna ja lennujuhtide vahelistest pingetest oli missioon edukas ning NASA otsustas saata kaks kuud hiljem startinud Apollo 8 Kuu orbiidile. Apollo 7 oli kõigile kolmele meeskonnaliikmele viimaseks lennuks ning Cunninghamile ja Eiselele ainsaks lennuks. Apollo 7 oli ainus mehitatud missioon ja viimane missioon, mis startis Cape Canaverali stardikompleksist 34.

Meeskond

Meeskonda kuulusid komandör Walter Schirra, vanemlendur Donn F. Eisele ja piloot Walter Cunningham. See oli esimene kord, kui NASA saatis kosmosesse kolmeliikmelise meeskonna. Varumeeskonda kuulusid Thomas P. Stafford, John Young ja Eugene Cernan. Varumeeskond lendas hiljem missioonil Apollo 10.

Taust

Schirrast, Eiselest ja Cunninghamist moodustati Apollo programmi meeskond esmakordselt 29. septembril 1966. Esialgsete plaanide järgi pidid nad lendama pärast missiooni Apollo 1, mille meeskonnaks määrati Gus Grissom, Ed White ja Roger Chaffee. Detsembris 1966 otsustati, et Schirra meeskonna missioon pole vajalik ning meeskond määrati Apollo 1 missiooni varumeeskonnaks.

27. jaanuaril 1967 toimus Apollo 1 põleng, milles Grissomi meeskond hukkus. NASA peatas seejärel mehitatud lennud, et juhtimismoodul ja astronautide skafandrid õnnetuse kordumise vältimiseks ümber ehitada. Hiljem määrati Schirra, Eisele ja Cunningham esimese mehitatud lennu põhimeeskonnaks ja Schirrast sai asinus astronaut, kes osales Mercury, Gemini ja Apollo programmi missioonil. Kuna missioonile ei võetud kaasa kuumoodulit, kasutati kanderaketina Saturn IB-t.

Mercury ja Gemini programmide ajal oli stardiplatvormi meeskondi juhtinud McDonnel Aircraft-i insener Günter Wendt, kes vastutas kosmoselaevade eest ajal, mil need olid stardiplatvormil. Ta teenis ära astronautide, sealhulgas Schirra, austuse ja imetluse. Apollo programmi ajal vastutas stardiplatvormide eest North American Rockwell, mistõttu ei juhtinud Apollo 1 ajal stardiplatvormi meeskondi Wendt.

Schirra soovis, et platvormi meeskondi asuks taas juhtima Wendt ning ta veenis oma ülemust, Deke Slaytoni, et ta veenaks North American Rockwelli juhtkonda Wendti palkama. Seejärel õnnestus Schirral veenda North Americani stardioperatsioonide juhti, et Wendt oleks stardiplatvormi juht päevases vahetuses, et ta saaks olla stardiplatvormi juht Apollo 7 stardi ajal. Wendt oli stardiplatvormi juht Apollo programmi lõpuni ja läks pensionile 1989. aastal.

Missiooni tipphetked

Saturn IB viimane aste. Pildil on näha, et parempoolne paneel pole täielikult avanenud

Apollo programmi esimene mehitatud missioon rohkem kui 22-kuulise pausi järel, startis 11. oktoobril 1968 kell 15:02:45 (UTC). Start oli tavapärane.

Pärast orbiidile jõudmist ning kanderaketist eraldumist, keeras meeskond juhtimismooduli ringi ja Eisele katsetas kuumooduliga põkkumiseks vajalikke manöövreid. Kuna kuumoodulit kaasas ei olnud, oli kosmoselaeva adapteri külge kinnitatud visuaalne märk, mis asus samas kohas kus kuumoodulil. Kuumooduli adapteri paneelid, mis pidid avanedes liikuma 45 kraadise nurga alla, ei avanenud täielikult ja seetõttu oleks tegelikul Kuu-missioonil kuumooduli kätte saamine olnud raskendatud ning seetõttu otsustati järgnenud missioonidel paneelid avamisel eemale heita.

Kõik kosmoselaeva seadmed töötasid probleemideta ning missiooni vältel kaheksa korda käivitatud peamootor, mis järgnenud missioonidel võimaldas astronautidel Kuu orbiidile siseneda ja sealt lahkuda, töötas samuti plaanipäraselt. Esimesel peamootori käivitamisel polnud astronaudid valmis järsuks löögiks, mis mootori käivitamisel tekkis, sest kanderaketi start oli olnud väga sujuv. Insenerid olid esialgu kartnud, et astronautide laevas liikumine võib häirida laeva stabiliseerimist, kuid selgus, et need hirmud polnud põhjendatud.

Lennujuhtide ja astronautide pingelised suhted

Ehkki Apollo kosmoselaev oli Gemini programmis kasutatutega võrreldes väga mugav, mõjutas 11 päeva kestnud missioon astronaute.Schirra ja lennujuhtide vahelised pinged algasid juba stardi ajal, kui lennujuhid otsustasid startida, kuigi katkestamisvõimalused stardi algusperioodil polnud ideaalsed. Orbiidil jäi mõni meeskonnaliige ruumikas kabiinis liikudes merehaigeks, mida polnud juhtunud varasematel missioonidel, kus kasutati väiksemaid kosmoselaevu. Lisaks kurtis meeskond ebamugava WC (kasutamine võttis üle 30 minuti) ja kehva toidu üle. Kõige hullem probleem tekkis, kui Schirral tekkis külmetus, mis muutis tema ja ülejäänud astronaudid lennujuhtide suhtes pirtsakaks.

Teine pingete põhjus oli lennujuhtide ja Schirra erinevad arvamused kiivrite kandmise osas. Schirra soovis atmosfääri sisenemise ajal olla ilma kiivrita, sest meeskond kartis, et maandumisel tõusev rõhk võib külmetuse mõjul nende kõrvade kuulmekiled purustada. Lennujuhid arvasid, et mehed peaksid ohutuse tagamiseks siiski kiivreid kandma. Kui osapooled selle üle viimast korda vaidlesid, teatas missioonijuhtimiskeskus Schirrale, et ta peab pärast missiooni lõppu juhendite eiramise eest vastutama.

Lennujuhtide ja astronautide pinevate suhete tõttu missiooni ajal, otsustas NASA juhtkond, et Schirra, Eisele ja Cinningham ei osale enam ühelgi missioonil.

Maandumine ja kokkuvõte

Apollo 7 kapsel maandus Atlandi ookeani, 370 km Bermudast edelas ja meeskonda oodanud lennukikandjast USS Essexist 13 km põhjas.

Hoolimata meeskonna ja lennujuhtide vahelistest pingetest, täitis missioon kõik eesmärgid ning tõestas, et Apollo juhtimis- ja teenindusmoodul on lennukõlblik. See võimaldas NASAl saata Apollo 8 tiirlema Kuu orbiidile. Apollo 7 oli ainus mehitatud missioon, mis startis Kennedy stardikompleksist 34. Edasised mehitatud missioonid startisid Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleksist 39 ja 1969. aastal otsustati, et 34. stardikompleks on üleliigne ja see võeti kasutusest maha. Seisuga juuni 2018 oli Cunningham viimane elusolev Apollo 7 meeskonnaliige. Eisele suri 1987. ja Schirra 2007. aastal.

Galerii

• 
  Meeskond treeningul
• 
  Apollo 7 start
• 
  Apollo 7 kanderaketi ülemine aste
• 
  Kanderaketi ülemine aste pildistatuna kaugemalt
• 
  Florida
• 
  Meeskonnaliikme kopterisse vintsimine
• 
  Meeskonna tervitamine USS Essexi pardal