Antonius Bomhower

Antonius Bomhower (ka Anton Bomhower) oli Vana-Liivimaa katoliiklik vaimulik, Christian Bomhoweri vend.

Antonius pärines Tallinnast, esimene teade temast on 1508. aastast, kui teda on mainitud ühes Christian Bomhoweri kirjas. On teada, et Antoniusel oli magistrikraad, kuid paraku pole selge, kus ta selle omandas.

1520. aastate alguseks oli Antonius Bomhowerist saanud Riia frantsisklaste konvendi liige, kes osutus üheks kõige aktiivsemaks luterlusevastaseks võitlejaks Liivimaal. Võimalik, et ta asus juba 1521. aastal dispuuti Riia esimese reformaatori Andreas Knopkeniga. Samal aastal tegutses ta mõnda aega ka Aizpute frantsisklaskloostris.

Pärast luterlaste rünnakuid Aizpute ja Riia frantsisklaste kloostritele otsustas Bomhower tõenäoliselt Johann Blankenfeldi soovitusel minna abi otsima paavsti käest. 1523. aasta juulis asus ta Riiast koos orduvend Burchard Waldisega teele. Rooma jõuti sama aasta novembris, mis osutus väga ebasobivaks ajaks: paavst Hadrianus VI oli just surnud ning uut paavsti poldud veel valitud. Peagi sai selleks Medicite soost pärinev Clemens VII, kes püüdis aga luterlasi lepitada, et korraldada kristlaste ühist sõjaretke Türgi vastu. Seetõttu ei õnnestunud Bomhoweril ka oma suurejoonelist Liivimaa "ketserite" karistamise programmi läbi suruda.

Selle asemel siirdusid Bomhower ja Waldis 1524. aasta alguses koos paavsti legaadi, kardinal Lorenzo Campeggioga Saksamaale, kus Bomhower esitas ulatusliku katoliku kiriku reformikava, mis nägi ette vagade kommete au sisse tõstmist ning kirikuametite kuritarvitamise lõpetamist. Pärast sisemisi kirikureforme oleks olnud võimalik asuda efektiivselt võitlema ka luterlusega. Kuid Bomhoweri reformiplaanid ei äratanud siiski laiemat tähelepanu ja nõnda pidi ta viimaks pettunult Liivimaale naasma. Ta jõudis sinna sama aasta juunis, kuid Riias vangistati ta, süüdistatuna linna ja maa vastases vandenõus. Tema kaaslane Burchard Waldis vabastati, kui oli omaks võtnud luterluse. Bomhower jäi aga katoliiklusele truuks ja pidi seetõttu kuni 1525. aastani vangistuses olema, vabanedes tänu peapiiskop Blankenfeldi ja ordumeister Wolter von Plettenbergi eestkostele.

1526. aasta lõpus tuli Bomhower uuesti Riiga, et väidelda Andreas Knopkeniga. Riias võeti teda äärmiselt negatiivselt vastu ja seetõttu lahkus ta Tallinna. Kuid ka seal sattus ta oma katoliikliku meelsuse pärast raega vastuollu ja pidi linnast lahkuma. Mõnda aega viibis ta Pirita kloostris oma õe juures ja andis 1527. aastal tunnistusi Aizpute kloostrist lahkunud vennapoja asjus. See on ka viimane teave tema kohta. Leonid Arbusow on oletanud, et Bomhower võis edaspidi tegutseda mõnes Liivimaa frantsisklaste kloostris.

Kirjandus

• Leonid Arbusow noorem, Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Riga: Deubner, 1919.
• Leonid Arbusow vanem, Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert.
• Tiina Kala, 16. sajandi perekonnatüli – Tuna, 2002, nr 3.