Andrews Reath
Andrews Reath (sündinud 13. juunil 1951 Philadelphias[1]) on USA filosoof, kes tegeleb Immanuel Kanti moraalifilosoofiaga.
Ta töötab alates 1994. aastast California Ülikoolis Riverside'is. Ta on seal filosoofiaprofessor.
Looming
muudaKanti moraalse meelelisuse teooria: austus moraaliseaduse vastu ja kalduvuse mõju
muudaArtiklis "Kant's Theory of Moral Sensibility: Respect for the Moral Law and the Influence of Inclination" käsitleb Reath moraaliseadust kui moraalse käitumise motiivi ja kalduvuste mõju tahtele Immanuel Kanti moraalipsühholoogias. Ta selgitab Kanti vaateid austuse kohta moraaliseaduse vastu ja selle rolli kohta moraalimotivatsioonis, vaatleb meelelisi motiive, mida austus seaduse vastu piirab, ja seda, kuidas Kanti meelest kalduvused mõjutavad valikut.
Kõige täielikumalt käsitleb Kant austust "Praktilise mõistuse kriitika" III peatükis "Puhta praktilise mõistuse ajed". Kant püüab näidata, et puhas mõistus on praktiline. "Alusepanekus kommete metafüüsikale" jäi kindlaks tegemata moraaliseaduse kehtivus meie jaoks. Kanti meelest saab seda näidata, kui näidata, et puhas mõistus on praktiline. Kui puhtast mõistusest piisab tahte määramiseks, siis on olemas praktilised seadused, st seadused, mis meie kohta kehtivad. Selle küsimuse saab lahendada õpetusega mõistusefaktidest. Tavaline moraaliteadlikkus näitab, et me tunnistame moraaliseaduse autoriteeti ja saame toimida selle printsiipide alusel. Et moraaliseadus on puhta praktilise mõistuse väljendus, siis sellest piisab, et näidata, et puhas mõistus on praktiline. Kant on eelnevalt näidanud, et moraaliseadus saab tahet mõjutada ehk toimib ajena. Nüüd ta uurib moraaliteadlikkuse mõju ihavõimele. Ta visandab moraalse meelelisuse teooria, mis viib ta praktilise mõistuse ja meie meelelisuse loomuse vastastikuse toime juurde. Ta seletab austust moraalse ajena ning tundena, mis tekib, kui moraaliseadus kalduvusi ohjeldab. Ta arutab voorust, mille korral saadakse jagu kohusevastastest motiividest, ja lõpuks austusekogemuse ülendavust, mis paneb nägema meie loomuse teatud elemente austusväärsetena. See, et moraaliseadus saab kalduvusi ohjeldada ja meie meelelise loomuse pretensioone alandada, näitab, et me reageerime ratsionaalsetele printsiipidele ega sõltu looduslikust korrast. Austus näitab meie piire, aga kui me saame aru, et selle seaduse allikas on meie enda mõistuses, näitab ta ka kõrgemat kutsumust, mis on meie väärikuse allikas. Aje (Triebfeder) on subjektiivne tahet määrav alus, mille põhjend ei ole loomu poolest objektiivse seaduse kohane. See on subjektiivne määrav alus: see on subjektis see, mis tahte konkreetsel juhul määrab. Inimesed peavad saama ajel toimida. Eri aegadel saab mõjuda eri laadi motivatsioon. Ajede seas on objektiivselt kehtivad põhjendid: austus seaduse vastu on moraalselt väärtusliku käitumise operatiivne aje, subjektiivne määrav alus.
"Alusepaneku" märkuses ütleb Kant, et austus seaduse vastu on mõistusmõiste abil ise tekitatud tunne, tahte vahetu määramine seadusega ja teadlikkus sellest määramisest, ja ettekujutus väärtusest, mis minu enesearmastust kahjustab. Teine määratlus on austuse algne käsitus õige moraalse ajena, moraalimotivatsiooni vormina. See on moraaliseaduse autoriteedi vahetu tunnustamine. Austusest toimimine on moraaliseaduse tunnustamine väärtuse allikaks ehk tegevuse põhjenditeks, mis on tingimatult kehtivad ning teistsuguseid põhjendeid, eriti soovidest tulenevaid, üleskaaluvad. Austus on kohane hoiak seaduse suhtes, milles tuntakse ära seaduse autoriteet ning ollakse motiveeritud vastavalt tegutsema. See on austuse intellektuaalne aspekt. Austus saab olla ka indiviidide vastu: austatakse isiku teeneid või saavutusi, tunnustades saavutatu väärtust. Austada võib ka inimsust vastavalt kategoorilise imperatiivi teisele vormelile; see sisaldab tunnistamist, et inimsusel (endas või teistes) on absoluutne väärtus, mis piirab seda, kuidas teda on lubatud kohelda. Austusel on ka afektiivne külg: see on tunne või emotsioon, mida tuntakse, kui moraaliseadus ohjeldab kalduvusi ja piirab nende mõju tahtele. Intellektuaalne ja afektiivne külg on esmapilgul üsna erinevad, aga Kant ei hoia neid lahus, vaid püüab näidata, et need on sama asi. Kuidas saab olla moraalitunne ja mis roll sellel on moraalimotivatsioonis? Moraalset käitumist motiveerib intellektuaalne külg, ja afektiivne külg on mõju meelelistele tendentsidele. Moraalitunnet on kõige lihtsam selgitada kui kogemust moraaliseaduse piirangutest kalduvustele. See saab alguse moraaliteadlikkuse negatiivse mõjuna. Kui moraaliseadus määrab tahte, siis ta frustreerib kalduvused ning negatiivne mõju tundele on ise tunne. Kant püüab näidata, kuidas see tunne on moraalse käitumise aje, näidates, kuidas see algselt negatiivne mõju on motivatsiooni positiivne allikas. Moraalne käitumine peab kalduvused kui takistused ületama. Austus edendab moraalihuvide rahuldamist, töötades neile takistustele vastu. See on hea käitumise aje, korvates vastupidiste ajede mõju ning motiveerib meid millekski, mille me leiame mingil tasandil hea olevat. Austustunne nõrgendab kalduvuste takistavat mõju, alandades omaupsakust. Kanti katse näidata, kuidas austustunne saab olla aje, on mõnevõrra eksitav. Rangelt võttes ta ei tohiks öelda, et see tunne nõrgendabki kalduvuste mõju. Et see on elamus sellest, et ülem motiiv nõrgendab kalduvusi, siis kalduvused peavad juba olema nõrgendatud. See tuleb välja Kanti selgitusest. Ta rõhutab, et austustunne ei ole eelnev tunne, mis püüdleb moraali poole. Ta ei poolda mingit moraalitunde teooriat. Et ta püüab näidata, et tahe reageerib otseselt praktilisele mõistusele ning on seega autonoomne, siis ta peab vältima vaadet, mis kasutab loomulikku soovi ehk dispositsiooni, mis paneb meid liikuma moraalse käitumise poole ning annab moraalile sisu. Ta ei saa seletada meie võimet või huvi moraalselt toimida meie psühholoogilise konstitutsiooni joonena või tuues sisse mingi motivatsiooniteguri peale moraaliseaduse kehtivuse tunnistamise. Niisugune vaade möönaks, et puhas mõistus ei ole praktiline. Austus ei saa seega olla motivatsiooni allikas, moraalsete hinnangute standard, mis oleks moraaliseaduse tunnistamisest sõltumatu. Kant ütleb, et austus seaduse vastu ei ole moraali aje, vaid on moraal ise, vaadelduna subjektiivselt ajena, niivõrd kui puhas praktiline mõistus, lükates tagasi kõik enesearmastuse võistlevad pretensioonid, annab seadusele autoriteedi ja absoluutse suveräänsuse. Austustunne on aje ainult nõrgendatud mõttes. Moraalne aje on õigupoolest ainult austuse intellektuaalne aspekt. Subjekt võib mõnikord tunda, nagu meelelisi motiive ületaks kõrgemat järku emotsioon, mis rajab teed moraalseks toimimiseks, nii et moraalne emotsioon toimib liikumapaneva jõuna, aga Kanti järgi see pole õige. Kalduvusi ohjeldab ainult austuse intellektuaalne aspekt, ning vastastikune toime praktilise mõistuse ja meelelisuse vahel tekitab austustunde (afektiivne aspekt). Moraaliemotsioon on umbes nagu elamus puhta praktilise mõistuse tegevusest. Tuleb välja, et meie loomuse tõttu on austuse aspektide vahel tihe seos, mille pärast Kant kaldubki neid samastama. Meelelisest loomusest tulevad motiivid, mis on moraalidispositsiooniga vastuolus, nimelt enesearmastus ja omaupsakus. Kanti meelest on need alati teatud määral kohal. Sellepärast peab moraaliseaduse mõju alati ületama meelelisusest pärinevaid motiive ning tekitab teatud tunnet. Kuigi austuse aspektid on eristatavad, ei pruugi need olla fenomenoloogiliselt erinevad, vaid neid kogetakse koos. Kant ei arva, nagu moraaliseadus määraks tahte kvaasimehaanilise või afektiivse jõuga. Austusest toimimise puhul määrab valiku lihtsalt kohustuse tunnistamine. Kanti "valikuprintsiibi" järgi ei määra aje tahet kunagi otseselt, vaid ainult indiviidi valiku kaudu, mida saab väljendada maksiimi omaksvõtmisena. Tahet ei määra lihtsalt aje jõud ega tahtele mõjuvate jõudude tasakaal. Ajel on küll afektiivne jõud, kuid selle roll peab jätma ruumi valikule. Austust seaduse vastu võib küll mõelda teiste ajedega võistleva ajena, mis saab neist mõnikord võitu, aga mitte suurema jõu tõttu, vaid tema mõju tuleb sellest, et ta annab teatud liiki põhjendi valikuks. See on tõlgendus, aga on sügavam alus arvata, et see on Kanti vaade. Kui moraaliseadus määrab valiku tänu suuremale jõule, siis moraalne käitumine tuleb tahtele mõjuvate jõudude tasakaalust. Probleem on selles, kas moraalne käitumine saab sel juhul olla autonoomne ja tahte saadus. Vaatame, miks Kant ei saa moraalimotivatsiooni seletada moraalitunde teooriaga. Kui moraalimotiiv põhineks loomulikul soovil või dispositsioonil, mida saaks mitut moodi suunata ja peenendada, siis moraalne käitumine tuleks tungidest ja oleks loomulike soovide resultant. Moraal oleks siis empiiriliselt seletatav loodusnähtus, ning siis ei saaks öelda, et puhas mõistus on praktiline. Siis ei jääks võib-olla ruumi ka tõelisele tahtele või valikule. Vaatame nüüd mudelit, mille järgi moraaliseadus motiveerib, avaldades tahtele jõudu. Siis on raske näha, kuidas mõistus määrab tahet indiviidi valiku kaudu. Jääb puudu see, et subjekti tegevus pärineb kokkuvõttes põhjendite alusel tehtud valikust. Kui moraaliseadus ei saa ajeks, avaldades tahtele jõudu, siis on raskem näha, kuidas ta saab kalduvustele vastu töötada.
Kanti järgi moodustavad kõik kalduvused kokku isekuse (Selbstsucht, solipsismus). See koosneb kas enesearmastusest (Selbstliebe, philautia), mis on valdav heatahtlikkus iseenda vastu, või enesega rahulolust (arrogantia). Esimest nimetatakse konkreetsemalt omaarmastuseks (Eigenliebe), teist konkreetsemalt omaupsakuseks (Eigendünkel; arvamus omaenda väärtusest). Puhas praktiline mõistus ainult ohjeldab omaarmastust, muutes selle mõistlikuks enesearmastuseks, kuid murrab maha omaupsakuse. Isekus on ratsionaalselt juhitud huvitatus oma kalduvuste rahuldamisest, mis on teiste õnne suhtes ükskõikne. Armastuse ese on isiku heaolu, isiku eesmärkide rahuldamine; austust huvitab väärtus, väärikus, see, kuidas teised isikusse suhtuvad. Omaarmastus ja omaupsakus on need hoiakud iseendale suunatuna. Omaarmastus on huvitatus omaenda heaolust ja omaenda soovide rahuldamisest. See sisaldab kalduvusi, mis on suunatud eesmärkidele, mis toovad heaolu, rahuldust toovaid tegevusi, vahendeid nende eesmärkide saavutamiseks jne. Omaupsakuse ese on isiklik väärtus, tähtsus teiste arvamustes. See on soov, et minust oldaks heal arvamusel, tendents pidada endast rohkem lugu kui teistest. See on loomulik kalduvus, eriti mis puudutab enesehinnangut, mis sõltub iseenda või teiste arvamusest, ja oma staatust teiste suhtes. Osutub, et see on väärtus, mida saavutatakse ainult teiste arvel, näiteks neid millegi poolest ületades või teiste silmis ületades. Enesearmastus on tendents teha oma suva subjektiivsete määravate aluste järgi tahte objektiivseks määravaks aluseks üldse. Kui enesearmastus teeb end subjektiivseks ja praktiliseks printsiibiks, siis seda võib nimetada omaupsakuseks, see kehtestab enesearmastuse subjektiivsed tingimused seadustena. Enesearmastust või omaarmastust võib esialgu pidada tendentsiks arvata, et oma kalduvused annavad oma tegudeks piisavad alused, mis neid teiste jaoks õigustaksid. Tehes enesearmastuse seadusandlikuks, astub omaupsakus sammu kaugemale: see on tendents arvata, et oma kalduvused annavad alused teiste tegudele. Inimesed peavad loomu poolest iseennast eriti tähtsaks, ning sageli seavad teistest hoolimise tingimuseks kooskõla iseenda huvidega. Omaupsakus püüab suurendada oma heaolu, esitades oma soove teiste inimeste soovide rahuldamise tingimusena. See pretendeerib iseenda teatud väärtusele teiste suhtes. Kuidas on võimalik panna teisi mõistusega indiviide, kellel on oma soovid, võtma minu soove oma tegude alustena? Omaupsakus teeb seda, pretendeerides iseenda kõrgemale väärtusele. Ta taotleb omamoodi ühepoolset austust. Minu austus omistab austatavale väärtuse, mis piirab minu tegude võimalusi. See on soov teiste üle domineerida ja nendega manipuleerida. See kasvab välja enesearmastusest. Omaarmastus on hool heaolu pärast, mis modifitseerib kalduvust ainult siis, kui see on vastuolus minu üldise õnnega. Moraalsest dispositsioonist ei erine see mitte selle poolest, et sel on tegu kalduvustega, vaid sellepärast, et see ei tunnista moraalseid piiranguid, seega teeb moraaliseaduse alamaks printsiibiks. Religiooni keeles on see tendents kurjale. Järelikult saab seda, mis on omaarmastuses halba, korrigeerida, piirates seda moraalikaalutlustega. Paljud algsed kalduvused ja nende eesmärgid saab säilitada teistel alustel. Selles mõttes moraaliseadusel tuleb ainult ohjeldada omaarmastust, nii et see saab heaks. Aga isikliku tähtsuse kalduvusi ei saa kunagi aktsepteeritavaks muuta. Kõik eneseväärtuse pretensioonid, mis eelnevad kooskõlale moraaliseadusega, on tühised. Eneseväärtustamise aluseks tohib olla ainult teadlikkus oma moraalsetest võimetest. Võidakse arvata, et tehtud hea tegu õigustab pretensiooni eelistavale kohtlemisele. Ja ma võin nõuda, et mind koheldaks kui eesmärki. Raske on näha, kuidas esimest võiks nõuda; teised võivad mind niimoodi austada, aga see ei anna mulle õigust erikohtlemisele. Vastuvõetav on aga nõuda teistelt eetilist austust, kui seda pole, ja arvata, et minu huvisid tuleb tähtsaks pidada. Siin põhineb austuse väärimise pretensioon moraalsel teadlikkusel; seda õigustab lihtsalt ratsionaalsete ja moraalsete võimete olemasolu, mitte see, mis nendega tehtud on. Selline austus on vastastikune, prioriteedita. Omaupsakus aga annab minule prioriteedi. Et säärane soov kohtleb teisi vahenditena, siis see pole ühitatav eetilise austusega teiste vastu. Moraaliseadus on niisuguse eneseväärtustamise vastu. Eneseupsakuse moraalsed vead on mõnedes joontes, mis on tal peaaegu ühised õige moraalse hoiakuga. See on moraalse hoiaku moonutus, mis on tõelisele austusele fundamentaalselt vastupidine. Omaupsakuse puhul ma ei tunnista ei teiste ega enda inimsust, sest ma ei võta oma isiku fundamentaalseks aluseks mitte ratsionaalse loomuse, vaid kalduvused.
Kuidas kalduvused mõjutavad tahet? Kui kalduvused määraksid tahte ainult oma afektiivse jõuga, siis on raske näha, kuidas neid saaks korvata austusega moraaliseaduse vastu. Sellepärast on tarvis teistsugust teooriat. Et näidata, kuidas moraalne aje saab piirata mittemoraalse aje mõju, peab kalduvusmotivatsiooni ja moraalse motivatsiooni vahel olema piisavalt ühist pinda. Kui moraaliaje ei toimi, avaldades tahtele jõudu, siis tahte jõudude-tasakaalu-mudel ei ole Kanti motivatsiooniteooriale sobiv. Kuidas siis kalduvused valikut mõjutavad? Kanti vaade on Reathi arvates see, et mis tahes ajel valitakse tegu, pidades seda ajet andvaks teole küllaldast alust, kusjuures see alus on aktsepteeritav teiste, mitte ainult subjekti vaatekohast. Kalduvused mõjutavad valikut sellega, et neid võetakse nende aluste allikana, millele saab mingis vormis viidata, et teha tegusid teistele aktsepteeritavaks. Nende mõju valikule ei tule lihtsalt nende tugevusest või afektiivsest jõust, vaid väärtusest, mis neil subjekti arvates on. See ei eelda, et kalduvused annavad teole küllaldase aluse. Piisab sellest, et indiviid on valmis neid niimoodi võtma, ja sellepärast ongi kohane rääkima omaarmastuse pretensioonidest. Omaarmastusest motiveeritud inimene pretendeerib tavaliselt sellele, et kalduvustel on väärtus või õigustav jõud, mida neil pole; ometi just sellega, et neid nii võetakse, mõjutavadki nad valikut. Subjekt ei pruugi pidada oma kalduvusi aluste allikaks, mis teeb teo aktsepteeritavaks kõigile teistele või nendele, keda tegu kõige otsesemalt puudutab. Neid tuleb vaadelda alustena, mis õigustaksid või seletaksid tegu vaatekohast, mille võivad võtta teised indiviidid (näiteks mingi kogukonna liikmed). Igasugune valik toimub kvaasimoraalsel alusel, põhjenditel, mis vormiliselt sarnanevad moraalipõhjenditega. Et kalduvused mõjutavad tahet väärtuse kaudu, mis neil subjekti arvates on, siis moraaliseadus saab nende mõju piirata, näidates, et neil seda väärtust ei ole, ja esitades kõrgema vormiga väärtuse. See on nagu võitlus juriidilise autoriteedi või poliitilise legitiimsuse pärast. See eeldab, et igal teol on implitsiitne pretensioon õigustusele. Valikuprintsiip iseloomustab valikut kui maksiimi omaksvõtmist. Iga tegu tuleb maksiimidest, mille agent mingis mõttes omaks võtab ja mille järgi ta otsustab toimida. Kalduvused ilmnevad meeleliste afektsioonidena; reaktsioonina formuleerib subjekt maksiimi toimida mingil kindlal viisil – näiteks tehes teo, mis kalduvust kõige paremini rahuldab. Maksiimi roll on väljendada tegu põhjendi vormis, mida teised saavad hinnata ja millele nad saavad viidata. Valiku printsiibist tuleneb ka, et maksiim võetakse omaks ainult juhul, kui seda peetakse õigustava jõuga printsiibiks, mida teised saavad aktsepteerida. Vaba valiku puhul peetakse paratamatult oma tegu mingil tasandil heaks. Kui ajed saavad toimivaks ainult maksiimide omaksvõtmise kaudu, siis maksiimid valitakse alati eeldusel, et need väljendavad teo küllaldasi aluseid. Me valime alati maksiimid, millest me eeldame, et neid võib teha universaalseteks seadusteks. Seda teo joont võib võtta aspektina mõistusefaktist, st sellest, et me tunnistame moraaliseadust igapäevaelus. Tavalise moraaliteadlikkuse juurde kuulub valmidus lasta avalikkusel oma tegusid uurida ning tuua põhjendeid ja anda selgitusi. See protseduur algab oma teo maksiimile viitamisest, nii et ma pean seda vähemalt algselt pidama oma teo küllaldaseks seletuseks. Eeldatakse, et see, kes minu maksiimist aru saab, saab minu teguviisi teatud tasandil aktsepteerida. Sellel dialoogil võib olla algeliste universaalsusargumentide struktuur. Teised võivad nõustuda, et nad oleksid samas olukorras teinud sama asja või minu printsiibi järgi toiminud. Siis nad võivad pidada minu tegu mõistlikuks, nii et nad on kuidagi minuga nõus. Aga kui indiviidid möönavad teistele aruandmise koormat, siis see ei toimu mitte ainult pärast valiku tegemist, vaid valik ja tegu peavad toimuma algusest peale mingis küllaldaste aluste raamistikus. Kant nimetab "Puhta mõistuse kriitikas" enesearmastust kalduvuseks võtta valiku subjektiivseid aluseid objektiivsete põhjenditena. Kalduvusi, mis võivad subjektile anda kehtivad põhjendid, võetakse põhjenditena, mis võivad olla kehtivad igaühe jaoks ja mille tõttu teised võivad tegu aktsepteerida. Kontekstist võib välja lugeda, et meelelisel ajel toimiv subjekt peab maksiimi kohaseks universaalseks seaduseks. "Alusepanekus" väidab Kant, et isegi kohusest üle astudes me tunnistame kategoorilise imperatiivi kehtivust, pidades tegu lubatavaks erandiks printsiibile, mida me peame muidu kehtivaks. Asi võib olla erakorralistes asjaoludes, mis lahknemist õigustavad; või siis ma kitsendan printsiipi nii, et see praegusel juhtumil ei kehti. Subjekt peab tegu endiselt kooskõlas olevaks teiste jaoks aktsepteeritavate printsiipidega ning selle maksiimi universaliseeritavaks. Nii et see valiku mudel käib samavõrd ka moraalselt mitteaktsepteeritavate tegude kohta. Mida öelda kohusevastase käitumise kohta, eriti kui kohust ignoreeritakse või toimitakse oma parima otsustuse vastaselt? Kant ütleb üldiselt ainult, et see toob kaasa südametunnistuse hukkamõistu. Vaatame moraaliteadlikkuse moondunud vorme avalikus käitumises. Teiste ees aruandmise vajaduse tunnistamine ilmneb ka ratsionaliseeringutes ja pisut ebaausates selgitustes. Avaliku uurimise kohasust võidakse tunnistada sellele allumise teesklemisega. Sageli indiviidid moonutavad asjaolude taju, et soosida erahuvisid või kaitsta mainet. Pole ebatavaline, et oma tegusid toetatakse printsiipidega, mida tegelikult ei aktsepteerita ja teiste puhul ei aktsepteeritaks. Need on igapäevased maskeerimise ja enesepettuse vormid, mille puhul näiline moraalidialoog näitab omakasumotiive legitiimsetena. Selline käitumine ilmutab moraalikaalutluste autoriteedi tunnistamist. Iseka käitumise puhul tehakse enesearmastusest oma kõrgeim maksiim, aga seda tõsiasja tuleb ähmastada, kui valik toimub põhjenditel, mida peetakse teistele aktsepteeritavateks. Et subjektiivselt kehtivad motiivid valikut mõjutaksid, tuleb Kanti järgi võtta neid nii, nagu nad oleksid objektiivsed põhjendid. Isekas käitumine nõuab lahkheli tegeliku maksiimi ja omaksvõetava maksiimi vahel ehk maksiimi tegeliku ja väidetava väärtuse vahel. See võib võtta palju vorme. Kui inimesed tunnistavad, et enesearmastus iseenesest ei ole õigustava jõuga printsiip, siis nad peidavad või maskeerivad oma motiive. Mõnikord viidatakse enesearmastusele kui õigustava jõuga printsiibile, näiteks vaesustunud minapildi või eksliku arusaama tõttu moraalimõtlemise loomusest. See, kes usub, et tahet motiveerivad ainult empiiriliselt antud motiivid, peab omakasu mingil kujul õigustavaks põhjendiks, sest alternatiive ei ole. Kui tehakse endale lubatav erand printsiibist, mida muidu aktsepteeritakse, siis ei ole tarvis võtta omakasu üldiselt küllaldase põhjendina, vaid väidetakse, et tegu on erakorraliste asjaoludega, mis on moraalse jõuga põhjend. Enesearmastuse mõju tahtele hoiab alal ideoloogia, mis võimaldab näha oma maksiimi objektiivselt aktsepteeritava põhjendina. Kant ütleb, et patoloogiliselt määratud mina püüab anda oma pretensioonidele prioriteeti ning teha neid aktsepteeritavateks esmaste ja algsete nõuetena, nagu see oleks kogu mina. Uskumused, et loomulikud kalduvused ja empiiriline praktiline mõistus ammendavad meie praktilised võimed, toetavad arusaama, et kalduvused on ainus väärtuse allikas või nad annavad valitud asjaoludel küllaldase põhjendi. Enesearmastuse maksiimi maskeerimine lubab indiviidil väita, et ta toimib maksiimi järgi, mis on hea põhjend. Enesearmastuse pretensioone väärtusele saab alal hoida ainult juhul, kui puudub võrdlus moraaliseaduste maksiimidega.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Publikatsioone
muuda- Two Conceptions of the Highest Good in Kant. – Journal of the History of Philosophy, kd 26, 1988.
- Kant's Theory of Moral Sensibility. – Kant-Studien, kd 80, nr 3, 1989.
- Hedonism, Heteronomy and Kant's Principle of Happiness. – Pacific Philosophical Quarterly, kd 70, nr 1, 1989.
- Intelligible Character and the Reciprocity Thesis. – Inquiry, kd 36, 1993.
- Legislating the Moral Law. – Noûs, kd 28, nr 3, 1994.
- Legislating for a Realm of Ends: the Social Dimensions of Autonomy. – Andrews Reath, B. Herman, C. M. Korsgaard (toim). Reclaiming the History of Ethics, 1997.
- Duties to Oneself and Self-Legislation. – Mark Timmons (toim). Kant's Metaphysics of Morals: Interpretive Essays, Oxford University Press 2001, lk 349–370.
- Agency and Autonomy in Kant's Moral Theory, Oxford University Press 2006.
Viited
muuda- ↑ Andrews Reath saidil prabook.org