Andres Rennit

Eesti kirjanik

Andres Rennit (5. november 1860 Kuressaare küla, Tarvastu kihelkond3. september 1936 Viljandi) oli eesti kirjanik ja raamatukaubanduse ettevõtja.

Sündis Tarvastu vallas Kuressaare külas Vaigu talus teise lapsena. Õppis Kuresaare maakoolis oma onu Aadu Renniti juures.[viide?]

Hiljem täiendas end iseõppijana ning võttis eratunde Lilli Suburgi juures, kelle juures ta töötas abilisena, aidates toimetada ajakirja Linda. Selles lehes avaldas oma luuletusi ja jutustusi. Hiljem töötas Sakala toimetuses. Pärast seda läks tööle Tartusse Oleviku trükikotta trükiladujaks.[viide?]

1893. aastal läks ta elama Viljandisse, kus avas oma raamatukaupluse. 1896. aastal asutas ta lisaks väikese trükikoja. Aastatel 19071910 andis välja huumoriajalehte Ulak. Trükikoda sattus kelmide süü tõttu majanduslikesse raskustesse ja ta pidi trükikoja sulgema. 1918. aastal avas ta Viljandis ajalehekontori.[viide?]

Teenete eest kirjanduses ja teatrielus kingiti talle eluaegne priipääse Ugala teatrietendustele.[1]

Isiklikku

muuda

Tema onupoeg Johannes Rennit oli Kambja ja Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja. Tema tädilapsed on muusikategelane Jaan Tamm, naiskodukaitse tegelane Mari Raamot ja laulja Aino Tamm.[viide?]

Looming

muuda

Esimene Andres Renniti luuletus ilmus 1880. aastal Sakalas.[viide?]

Luulekogud

muuda
  • 1883 "Sakala Ööpik"
  • 1894 "Nurmelt ja niidult"

Näidendid

muuda
  • "Kisa järele kihlus"
  • "Abivaimud" (tõlkis saksa keelest)
  • "Muuseumihoidjad" (tõlkis saksa keelest)
  • "Mis pärast surma sündis" (tõlkis saksa keelest)

Viited

muuda
  1. "Andres Rennit suri". Sakala nr. 101. 4. september 1936. Vaadatud 04.09.2017.

Välislingid

muuda