Alden Bieseni ordulinnus

Alden Bieseni ordulinnus oli keskaegne Saksa ordu suurkomtuuri linnus, mille asukoht jääb tänapäevase haldusjaotuse järgi Belgia Kuningriigis Limburgi provintsis Bilzeni vallas Rijkhoveni küla põhjapiirile.

Bilzen (Limbourg) linna ja valla vapp

Aadress: Landcommanderij Alden Biesen, Kasteelstraat 6, 3740 Bilzen, België, +32 (89) 51 93 93, aldenbiesen@vlaanderen.be[1]

Alden Bieseni ordulinnus, vaade kagust – aia poolt, joonistus Monaco Kuninglikus Raamatukogus (Bibliotheca regia Monacensis)

Nimekujud muuda

Alden Bieseni peakomtuurkonna prantsuskeelne nimi on "La Grande Commanderie des Vieux-Joncs", algselt lihtsalt Baliviae de Juncis või ladina keeles Ballivia juncetana – Juncise maakonnad.

  • Vieux-Joncs – "vanad kõrkjad".

Asukoht ja paiknemine muuda

Alden Biesen asub nn Saksa Madalmaades, tasasel platool 88 meetrit üle merepinna, Demeri jõe ülemjooksu oja allikatel. Tänapäeval jääb ta mööduvast Antwerpen-Liege kiirteest A13 ühe kilomeetri ida poole, Hollandi Maastrichti ja Belgia Hasselti linna vahele[2].

Ajalugu muuda

Paiga ajalugu algab legendist, mille järgi leiti Bilseni lähedal asuvast soisest kohast kõrkjate vahelt neitsi Maarja imettegev kuju. Pühasse paika (Joncs de juncis) otsustati ehitada kabel[3].

1096 kinkis Ida van Bolen Rijkhovenis talle kuuluva "püha" maa VIII sajandi algul rajatud Munsterbilzeni naiskloostrile.

1216. aasta 25. veebruaril pühitses krahv von Looni ja kloostri abtissi poolt asutatud valminud kabeli sisse tollane Eestimaa piiskop Theoderich (Dietrich von Treyden), kes sellal järjekordselt õhtumaades viibides pidas vahepeal Lüttichi (Liege) piiskopkonnas abipiiskopi ametit, kuna Eestimaal piiskopiameti pidamine selle vallutamatuse tõttu Rooma ristiusu kirikule veel võimatu oli. Aastatel 1213–1216 tegutses tsistertslane Theoderich, olles samas ka Väinasuu (Dünamünde) kloostri abt, Paderborni piiskopi õukonnas, seejärel Kölni peapiiskopkonnas, Lüttichi diötseesis ja Dortmundis. Tema ülesandeks oli kõikjal kloostrite, kirikute, altarite jmt sisseõnnistamine. Theoderich hukkus 1219. aasta juunis ristisõdade käigus Lindanise lahingus Eestis.

1220 algab otseselt Alden Bieseni ajalugu, kui krahv Arnold III von Loon (Arnould VI) ja tema õde Mathildis (Mechtild), Munsterbilzeni (Münsterbilsen) naiskloostri abtiss kinkisid ristisõjaajastu ideaalidest lähtuvalt Saksa ordule Rijkhovenis asuva kabeli koos ümbritsevate maadega. Samal aastal kinnitas annetuse ka tollane Lüttichi piiskop Hugues de Pierrepont. Sellel annetuskirjal on tunnistajatena ära märgitud paljud tollased lähema piirkonna tähtsamad võimumehed: piiskopid, hertsogid ja krahvid. Ürikus öeldakse, et "see annetus, sealhulgas kõik kabeli tulud ja ülalpidamised, tehti toetusena neile, kes juhivad sõda Jumala auks ning hoolitsevad vaeste ja haigete eest".

See tehing pani aluse terve komtuurkonna rajamisele, sest ordu ehitas sinna hospidali ja see kujunes ajapikku 12 väiksemast komtuurilinnusest (komtuurkonnast) arenenud peakomtuurkonna majanduslikuks, religioosseks ja kultuuriliseks keskuseks[4]. Ordu omandas ka veel lisaks maid juurde Rijkhovenis ja selle ümbruses. Kõige varasematest ehitistest ei ole midagi säilinud peale väljakaevatud XIII sajandi algusest pärinevate kolmelöövilise kabeli jäänuste.

1220. aasta paiku liitus Saksa orduga Rutger van Gemerti nimeline aadlik, kes andis ordule üle ka oma maavaldused. Sellest kujunes Alden Bieseni alluvuses omaette osastiskomtuurkond.

1238 loobus Alden Bieseni komtuur õigustest Vilvoordesse rajatud vaestemaja üle. Varem kuulus see Alden Bieseni foogtide haldusalasse. Vivoorde asub tänapäeval Brüsseli kirdepoolses eeslinnas.

1250. aasta paiku astus Saksa ordusse Daniel de Fouron, kes annetas sellele samuti oma maad ja vasallid. Nende valduste baasil asutati Sint-Pieters Voereni (Fouron-Saint-Pierre, Sancti Pétri ad furam) osakomtuurkond. Samal 1250. aastal kiitis annetuse heaks Limburgi hertsog Waleram IV ja 26. juunil 1252 ka Brabanti hertsog, senjöör Henri III de Dalhem.

1254 jätsid ordurüütlid ajutiselt Alden Bieseni maha ja kolisid üle Lüttichisse (Luik, Liege), kus piiskop Heinrich von Geldern (Henri de Gueldre) andis neile kasutada maja Beaurepart-en-Isle's, kus tänapäeval asub piiskopiseminar. 1259 läksid rüütlid üle aadressile rue de la Waye (Wache) Pont-d'Île lähedal ja pidasid oma jumalateenistusi seal lähedal Saint-Gangulphe kirikus. Rüütlite Lüttichis viibimise ajal õnnestus neil saada mitmeid märkimisväärseid annetusi, mille abil neil õnnestus seal asutada uus Sint-Andrease komtuurkond (Grand-Pasteur). Pärast seda pöördusid nad Alden Biesenisse tagasi.

1257. aasta bullaga kinnitas paavst Aleksander IV kõik vabadused, immuniteedid ja indulgentsid, mille tema eelkäijad on andnud Saksa ordule. 1258. aastal pöördus paavst Aleksander IV bullaga kõigi peapiiskoppide, piiskoppide ja teiste kirikuvõimude poole, milles nägi ette, et Saksa Ordu rüütlitele kuuluvalt varalt ei tohi maksu nõuda.

1292. aasta 13. detsembril suri Alden Bieseni linnuskloostris (hospidalis) Lüttichi piiskopi sufragaan Kuramaa piiskop Edmund von Werth, kes pidas piiskopiametit üle 30 aasta, kuuludes samal ajal Saksa ordusse. Werth elas turvaliselt enamjaolt Saksamaal ja korraldas sealt Kuramaa piiskopkonna asju, käies Liivimaal kohapeal vaid 3-4 korda. Kunagise linnusekiriku altari ees kivisillutise keskel on säilinud suur Edmundi hauaplaat (331*168 cm), mis on ka vanim allesolev tähis suurkomtuurkonnast. Hauaplaadil endal on daatum 1280, mis viitab sellele, et Werth laskis omale matuseplatsi juba varakult valmis vaadata.

1304. aasta detsembris koostatud kirjas andis senjöör Jean de Gronsveld Alden Bieseni komtuurkonnale üle mitmed oma mõisad ja muud varad Sint-Pieters Voereni piirkonnas koos oma läänimehe Arnoldi poja Henri Vandevelde de Campisega.

1317. aastaks oli Biesen saanud omaette orduprovintsi, mida nimetati "Ballei" (balley, ballivus) keskuseks. Lähtuvalt oma ülesehitusest kujunes see jõukaks haldusüksuseks ja seetõttu oli sel ka ordusiseselt tähtis positsioon[5]

1322 koostati Siersdorfi (Zeyrstorff) komtuurkonnas orduvendade poolt akt, mille järgi müüdi vend Gérard de Loozile Alden Bieseni osakomtuurkonnas Aldenhoveni mõis koos sinna juurde kuuluva 75 ühiku maaga. Saadud vahendid nähti ette orduvendade kulude katteks Aix-la-Chapelle kirikus ja kabelis.

1361 kolis ordu aga Bieseni komtuurkonnast Maastrichti, et rajada sinna paremini kaitstavasse kohta 1362 uus filiaal. Vana "Ballei" nimetati sellest ajast Alden Bieseniks, et eristada seda uuest residentsist Nieuwen Biesenist, mis sai kiiresti ordurüütlite eelistatumaks elukohaks. Vana keskus jäi arvatavasti ülemkomtuuri (Landkomtur) suveresidentsiks[6]. Vanad hooned ei leidnud enam suuremat kasutust ja hakkasid järk-järgult lagunema.

1468. aastani asus Nieuwen Bieseni komtuurkonna keskus Maastrichti lähedal Sittard-Geleeni vallas Biesenhofi ("väike Biesen") ruudukujulises mõisahoones.

1543 hakati ülemkomtuur Winand von Breilli ajal kabeli kõrval asetsevatele vanade hoonete vundamentidele rajama uut klassikalises "Maaslandi renessanss-stiilis" vallikraavidega ümbritsetud vesilinnust. Selleks ehitati kõigepealt välja väravaga kagutiib, seejärel kirde ja edelatiib, kastell suleti viimasena loodetiivas oleva esindusliku suure saali valmimisega. Selle 1566 valminud voluutviil oli ilmselt esimene omataoline Maaslandis (Maasimaal). Samal aastal valmisid ka sisehoovi kirdenurgas asuv trepp ja kellatorn, mis tähistasid Johann von Goeri juhtimisel peapalee ehitustööde lõppu. Vaatamata rangele kastelli-fordi kujule, mille linnuse põhiplaan jättis, meenutas see vägagi vana feodaalselt ehitusstiili. Hiliskeskaegsed vormid pidid oma väljanägemisega rõhutama ja edasi andma ordu suveräänseid õigusi oma komtuurkonnas[7].

XVI-XVII sajandini ehitati linnus ordu poolt ümber mugavamaks lossiks.

XVII sajandil ehitati linnuse kõrvale uus suur kabel (kirik). Ehitust alustati komtuur Frambert de Lichtenbergi, kes suri 1605, ajal ja lõpetati 1656 surnud Saksa-Rooma riigimarssali ja Saksa ordu suurkomtuuri, Geleeni krahvi Godefroid Huyn ajal. Vana kolmelööviline teravvõlvidega kabel lammutati ja ehitati uus suurte akendega valgusküllane lihtne pikihoone, kuid siiski jäi vanast kabelist alles väike kooripoolne osa. Koori kõrval säilinud võlvide juures on Neitsi Maarja kuju aastaarvuga 1637. Külgseintel on säilinud ka vanad võlvkaarte alused, millele toetuvad uued laepilastrid ja katusejoone all jookseb ka friis, mis on kaunistatud orduristide, lõvipeade ja Bocholti komtuuride vappidega.

Umbes 1700. aastast pärineb Romeyn de Hooghe seinakalendrina loodud ofort, mis kujutab Alden Bieseni linnuse hooneid. Vallikraaviga kaetud lossil on peale ümberehitamisi endiselt suletud välimised territooriumid ja vallikraaviga ümbritsetud kirik. 12 alluvat komtuuri on kujutatud ametinimetuse ja vapiga ümber keskselt paigutatud maakomtuuri kujutise.

 
Alden Bieseni loss u. aastast 1740, vaade lõunast, Remacle Leloupi joonistus[8]

XVIII sajandi II poolel kujundas üks viimaseid ordukomtuure lossi ümber hilisbarokkstiilis peakomtuuriresidentsiks koos juurderajatud Inglise stiilis aia ja pargiga.

1809 sekulariseeriti Saksa ordu valdused Napoleon I käsul.

1819 mõõdistati Alden Bieseni lossi valdused – heinamaad, põllud, metsad, juurviljaaiad ja lilleaiad-pargid – oksjoni tarbeks. Maade kogupindala oli 157 bonnieri.

1831 pakkus Lüttichi piiskop valduse omandamise eest 350 000 franki, et avada seal piiskopkonna teine seminar.

Suurkomtuurkonna arhiivide asukoht ei ole teada. 1902. aastal teatas uurija Joseph Cuvelier, et osa komtuurkonna arhiivist asub Düsseldorfi Riigiarhiivis, ning sisaldab 1172 akti aastatest 1230–1713.

1971. aastal toimunud põleng kahjustas tugevalt hooneid ja kuigi sisustus suudeti enamjaolt päästa, hinnati taastamistööde vajaduseks kokku u 20 miljonit dollarit. Sinna summa sisse arvestati ka viimaste inglise-stiilis aedade tagasiostmine viimastelt eraomanikelt.

2000. aastal Alden Bieseni kinnistu-valdus inventariseeriti, seejärel restaureeriti täielikult ja kujundati sinna rahvusvaheline konverentsikeskus[9]. Endisesse hospiitsi (surijate hooldekodu) asutati õllekoda.

Alden Bieseni komtuurkonnad muuda

 
Alden Bieseni 12 komtuurkonda, u 1700

Alden Bieseni ordu peakomtuurile allus keskaja lõpuks 12 sealt lähtuvalt asutatud väiksemat komtuurkonda:

  • Bekkevoort – Diesti lähedal (asutatud 1229–1230),
  • Bernissem – Bernshemis, Sint-Truideni lähedal (u 1235),
  • Sint-Pieters-Voeren (Fouron Saint-Pierre) – (1242),
  • Sint-Andreas – Lüttichis (Luik) (1254),
  • Siersdorf – Reinimaal (Rijnland) (1255),
  • Gemert – Gemerti piirkond Põhja-Brabantis (1270),
  • Ordingen – Sint-Truideni all,
  • Sint-Aegidius (või Sint-Gilles) – Aachenis (Aken) (1328),
  • Nieuwen Biesen – Maastrichtis (1362),
  • Ramersdorf – Bonni lähedal (1371),
  • Gruitrode – Limburgi Kempenis (1417),
  • Jungen Biesen – Keulenis.

Lisaks neile oli veel üks, kõige noorem, otse Alden Biesenist käsutatav Tüüringis asuv Aschaffenburgi komtuurkond, kuid see liideti 1749 maakomtuur Damian Hugo Philipp von Schönborni-Buchheimi ajal Alden Bieseniga.

Peaaegu kõik komtuurkonnad asusid ida-läänevahelisel ühendusel Kölni, Aacheni, Maastrichti ja Leuveni vahel, välja arvatud Gemerti piirkond Brabanti hertsogkonnas.

Alden Bieseni peakomtuurkonna maakomtuuride nimekiri muuda

XIII sajand muuda

  • Thierry de Guldenhaupt (Théodore de Guldenheuff) – 1254 ja u 1260
  • Louis de Kinlwilre – 1268
  • Matthieu de Francfort – 1271
  • Herman de Rickle (Ryekel) – 1272
  • Nicolas, de Horni senjöör – 1278
  • Egbert de Stockem – 1283
  • Thierry de Horst – 1284
  • Thierry de Wevelhooen (Wevelighoven) – 1292–1295

XIV sajand muuda

  • Gauthier de Papenhoven – 1300–1302
  • Thierry, Hollandi senjöör – 1305
  • Gérard, Loozi krahv – 1322
  • Rutger de Caudenbergh – 1325
  • Jean de Hoenthorst – 1328
  • Gérard van Printhaghen – 1329
  • Henry de Rondhorst (Hondhorst) – 1340
  • Conrard de Colen (von der Kaulen) – 1351
  • Rutger de Vrimersen (Vlimersen, Weimersheim) – 1358
  • Renier de Hoen (Hoensbroeck) – suri 1371
  • Henri de Lewenberg (Leeuwenberg) – 1371–1373
  • Renier de Hausen (Hansen) – 1389. aastast (suurkomtuur) kuni surmani 24. mail 1410

XV sajand muuda

  • Renier de Hausen (Hansen) – 1389. aastast (suurkomtuur) kuni surmani 24. mail 1410
  • Ivan (Jean) de Cortenbach – suri 1434
  • Théodore de Betgenhausen (Betenhausen) – suri 1440
  • Mathieu van der Straeten – suri 1460
  • Nicolas van der Dusen – suri 1467
  • Jeun van der Velde – suri 1481
  • Gérard de Sombreffe – suri 1482

XVI sajand muuda

  • Jean de Herck (Hauck) – suri 1503
  • Maximilien de Eynallen – suri 1512
  • Gerhard Streithagen, suri 21. jaanuaril 1536
  • Winand Breil (de Breiel) – Friisimaa, Gröningeni ja Overijsseli kuberner, suri 5. jaanuaril 1554
  • Jean de Ghoer – suri 24. augustil 1572
  • Henri de Ruysschenberg – suri Kölnis 1603

XVII sajand muuda

  • Henri de Ruysschenberg – suri Kölnis 1603
  • Frambert Bock de Lichtenberg – suri 16. novembril 1605
  • Edmond Huyn d'Amslenraedl – suri 9. aprillil 1634
  • Godefroid Huyn – Geleeni krahv, suri 27. augustil 1657
  • Edmond-Godefroid de Bocholt – Bocholti vabahärra, suri 26. oktoobril 1690

XVIII sajand muuda

  • Henri de Wassenaer de Warmond – suri 12. veebruaril 1707 või 1709
  • Damien Hugo von Schönborn – Schönborni vabahärra ja Speyeri piiskop, suri 19. augustil 1713
  • Ferdinand Damien Henri von Sickingen-Ebernburg – Sickingeni vabahärra, suri 3. mail 1749
  • Léopold de Steinen – Scherffeni ja Kessenichi vabahärra, suri 29. juulil 1766
  • François-Jean Népomucène – Reichsachi vabahärra
  • Kerpen – viimane valitud komandör, kes küll ei resideerinud enam komtuurkonnas

Ehitus muuda

Tegemist on ehitusstiililt peaaegu ruudukujulise põhiplaaniga vallikraavidega ümbritsetud vesilinnus-kastelliga, mille kõigis nurkades on ümartornid ja mis moodustab pealinnuse. Pealinnus asetseb nurkadega põhiilmakaarte suundades kerge nihkega vastupäeva. Pealinnuse kaguküljelt viib sild üle vallikraavi algselt peaaegu sama suurde eeslinnusesse (I eeslinnus). Eeslinnuse kirdekülje (ja pealinnuse idanurga) vastas paikneb omakorda sama suur ruudukujuline piiratud õuega kirikuga hoonekompleks, mis võis moodustada veel omakorda nn II eeslinnuse või eelkindlustuse. Ka I eeslinnus oli vallikraavidega ümbritsetud[10].

Tänapäevane seisukord muuda

Lossikompleks on pärast 1970. aastate põlengut XVIII sajandi alguse stiilis restaureeritud ja rekonstrueeritud. Lossikompleks on avatud külastajatele.

Viited muuda

  1. https://web.archive.org/web/20220123154348/https://www.alden-biesen.be/praktische-info Alden-Biesen Belgia.
  2. https://www.google.com/maps/@50.841899,5.5184304,11z Kirde-Belgia kaart.
  3. J. S. Seesdorfi käsikiri, mis sisaldab ka ordu uut põhikirja, pärineb Belgia Campine'i linna Gruitrode komtuurkonna arhiivist. Nüüd on see Maastrichti linna arhiivis.
  4. https://web.archive.org/web/20220123161421/https://www.alden-biesen.be/geschiedenis Alden Biesen ajalugu
  5. G. von Büren, Zur Bau- und Kunstgeschichte der Deutschordens-Kommende Siersdorf im 16. Jahrhundert, lk. 34-35.
  6. L. F. Genicot, Le grand livre des châteaux de Belgique, lk. 27.
  7. G. von Büren, Zur Bau- und Kunstgeschichte der Deutschordens-Kommende Siersdorf im 16. Jahrhundert, lk. 34-35.
  8. Luc Francis Genicot, Le grand livre des châteaux de Belgique, I köide - Châteaux forts et châteaux fermes, kirjastus Vokaer, Brüssel 1975, lk. 28
  9. Belgia kuninga korraldus 16. juunist 2000 a.
  10. https://www.google.com/maps/@50.8419102,5.5214221,247m/data=!3m1!1e3 Linnuseasukoha suur plaan.