Alaria alata
Alaria alata on valdavalt karnivooride soolestikus parasiteeriv alaarialiik, kes on maailmas laialt levinud.
| Alaria alata | |
|---|---|
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Alamriik |
Pärishulkraksed Eumetazoa |
| Ülemhõimkond |
Platyzoa |
| Hõimkond |
Lameussid Platyhelminthes |
| Klass |
Kahepõlvsed (Trematoda) |
| Alamklass |
Digenea |
| Selts |
Strigeatida |
| Sugukond |
Diplostomatidae |
| Perekond |
Alaaria Alaria |
| Binaarne nimetus | |
|
Alaria alata Goeze, 1792 | |
Anatoomia
muudaTal on kaks iminappa: suuiminapp kinnitumiseks ja kõhuiminapp toitumiseks. Alaria alata on hermafrodiit, kelle raiad asuvad keha tagumises ja emassuguelundid keha esiosas.
Morfoloogia
muudaEuraasias on Alaria alata 2,5...6 mm pikkune ja 0,5...2 mm laiune.
Areng
muudaAlaria alata areng on kolmeperemeheline: munadest areneb ligi kahe nädalaga miratsiid, mis siseneb vaheperemehesse ja areneb vaheperemees-organismis tsekaaristaadiumini. Tsekaarid sisenevad omakorda lisaperemeestesse ning arenevad nende abil mesotserkaarideks. Mesotserkaaridena nakatavad Alaria alata imiussid edasi säilitusperemees-organisme. Ka säilitusperemehed võivad olla nakkuse kandjad, nii võivad imevad kassipojad saada nakkuse piimanäärmete kaudu.
Patogeensus
muudaAlaria alata põhjustab säilitusperemeestel (muu hulgas hundid, rebased, koerad, kassid ja rästikutel) helmintoosi.
Avastamine
muudaAlaria alata esmaavastajaks (1792) peetakse saksa zooloogi Johann August Ephraim Goezet.
Vaata ka
muudaKirjandus
muuda- Toivo Järvis, "Veterinaaparasitoloogia", 4. Lameusstõved, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 26-27, 2011, ISBN 978 9949 19 715 6
Välislingid
muuda- Alaria alata andmebaasis eElurikkus
