Alaria alata
Alaria alata on valdavalt karnivooride soolestikus parasiteeriv alaarialiik, kes on maailmas laialt levinud.
| Alaria alata | |
|---|---|
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Alamriik |
Pärishulkraksed Eumetazoa |
| Ülemhõimkond |
Platyzoa |
| Hõimkond |
Lameussid Platyhelminthes |
| Klass |
Kahepõlvsed (Trematoda) |
| Alamklass |
Digenea |
| Selts |
Strigeatida |
| Sugukond |
Diplostomatidae |
| Perekond |
Alaaria Alaria |
| Binaarne nimetus | |
|
Alaria alata Goeze, 1792 | |
AnatoomiaRedigeeri
Tal on kaks iminappa: suuiminapp kinnitumiseks ja kõhuiminapp toitumiseks. Alaria alata on hermafrodiit, kelle raiad asuvad keha tagumises ja emassuguelundid keha esiosas.
MorfoloogiaRedigeeri
Euraasias on Alaria alata 2,5...6 mm pikkune ja 0,5...2 mm laiune.
ArengRedigeeri
Alaria alata areng on kolmeperemeheline: munadest areneb ligi kahe nädalaga miratsiid, mis siseneb vaheperemehesse ja areneb vaheperemees-organismis tsekaaristaadiumini. Tsekaarid sisenevad omakorda lisaperemeestesse ning arenevad nende abil mesotserkaarideks. Mesotserkaaridena nakatavad Alaria alata imiussid edasi säilitusperemees-organisme. Ka säilitusperemehed võivad olla nakkuse kandjad, nii võivad imevad kassipojad saada nakkuse piimanäärmete kaudu.
PatogeensusRedigeeri
Alaria alata põhjustab säilitusperemeestel (muu hulgas hundid, rebased, koerad, kassid ja rästikutel) helmintoosi.
AvastamineRedigeeri
Alaria alata esmaavastajaks (1792) peetakse saksa zooloogi Johann August Ephraim Goezet.
Vaata kaRedigeeri
KirjandusRedigeeri
- Toivo Järvis, "Veterinaaparasitoloogia", 4. Lameusstõved, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 26-27, 2011, ISBN 978 9949 19 715 6
VälislingidRedigeeri
- Alaria alata andmebaasis eElurikkus
