Ahvenamaa küsimus

Ahvenamaa küsimus oli Rahvasteliidu moodustamise järel üks esimesi organisatsiooni lahendatavaid vaidlusküsimusi. Ahvenamaa elanike enesemääramisõiguse nõuet ei rahuldatud ning võim saarte üle jäi Soomele. Samas anti saarte elanikele rahvusvahelisi garantiisid võimaldamaks neil enda kultuuri järgida ning leevendati saarte elanike tajutud soomestamise ohtu.

Taust

Enne 1809. aastat asus Ahvenamaa Rootsi kuningriigi piirides. 1809. aasta 17. septembril sõlmitud Hamina rahuga oli Rootsi sunnitud loovutama kontrolli saarestiku ning Soome üle Venemaa Keisririigile ning seejärel moodustati Soome Suurvürstiriik, mis hõlmas ka Ahvenamaad.

Krimmi sõja lõpetanud 18. aprillil 1856 sõlmitud Pariisi rahulepinguga nõudis Suurbritannia, et Venemaa peataks mistahes uute kaitserajatiste rajamise saartele. Vaatamata luhtunud katsetele demilitariseeritud saarte staatust 1908. aastal muuta, peeti sellest tingimusest kinni. Ent Esimese maailmasõja alguses, 1914. aastal, muutis Venemaa valitsus saared allveelaevade baasiks, mis oli mõeldud nii Suurbritannia kui Venemaa allveelaevadele.

Sõjaline kriis

Kartes Venemaal puhkenud Oktoobrirevolutsiooni tagajärgi, kuulutas Soome parlament riikliku enesemääramisõiguse põhjal 1917. aasta detsembris välja oma iseseisvuse. Kartes liigset soomestamist ning Soome Rootsi-vastasust, hakkasid Ahvenamaa elanikud veel samal sügisel püüdlema enda enesemääramisõiguse poole. Võrreldes Soome mandriosaga, mille elanikest vähem kui 15% kõnelesid rootsi keelt, pidas selleks ajaks rohkem kui 90% saare elanikest end rootslasteks (välja arvatud sinna paigutatud sõjaväelased). Erinevalt Ahvenamaast olid ühiskondlikud pinged viimase 20 aasta jooksul Soomes märgatavalt suurenenud. Kuna Ahvenamaa elanikel ei olnud suurt ühtekuuluvustunnet ei Soome Suurvürstiriigi ega Venemaa Keisririigiga, soovisid nad saarestiku liitmist Rootsiga.

Ent Rootsi võimueliit oli hõivatud konservatiivse valitsuskabineti poolt hiljuti algatatud riigi demokratiseerimisega (summutamaks tööliste seas levivaid revolutsioonilisi meeleolusid). Selle tulemusena sai Rootsi uue liberalistliku peaministri ning esimest korda kuulusid riigi valitsusse ka sotsialistid. Kuigi kuninglikule õukonnale lähedal seisvad aktivistlikud ringkonnad olid Ahvenamaa sellise pöördumise suhtes entusiastlikult meelestatud, olid nad kaotanud oma poliitilise mõju juba 1916. aastal ning lõpuks kaotati ka kuningas Gustaf V toetus. Ahvenamaa esindajatele pakuti kaastundlikke sõnu ning tühje sõnakõlksusid. Esimese maailmasõja viimasel aastal Rootsit juhtinud liberaalid ja sotsialistid ei olnud vähimalgi määral huvitatud millestki, mis oli seotud aktivistide riskantsete strateegiatega ning selles punktis nõustus kuningas oma kabinetiga täielikult.

1918. aasta jaanuaris alanud Soome kodusõda Ahvenamaa olukorda esialgu ei muutnud. Rootsi sotsiaaldemokraadid olid aasta varem parteist revolutsionäärid välja heitnud ja olid Soome Sotsialistliku Tööliste Vabariigi suhtes küll kaasatundval seisukohal, kuid ei toetanud neid ametlikult. Nende koalitsioonipartner valitsuskabinetis, liberaalid, kaldusid pigem kaasa tundma Soome valgele valitsusele, kuid traditsiooniliselt hoiti oma neutraalsust ning lisaks oldi küllaltki umbusklikud oma Soome kolleegide suhtes. Soome mitte-sotsialistid, kes ei olnud tulihingelised fennomaanid, tundusid Rootsi liberaalidele pigem kui konservatiivid, keda oldi harjutud nägema oma poliitiliste vaenlastena.

Ent liialdatud teated kodusõjas osalevate võitlejate lähenemisest ja tsiviilisikute vahistamisest tõid kaasa väikese Rootsi mereväeekspeditsiooni lähetamise saartele, eesmärgiga seda soovivate tsiviilisikute evakueerimiseks. Selgus aga et ükski tsiviilisik evakueerimist ei soovinud, kuid ekspeditsiooni juht suutis vahendada vaenutegevuse lõpetamist ning merevägi jäi rahuvalvejõuna saarestiku suurimale saarele. On ilmne, et käsuliin kaldus tunduvalt rohkem aktivistide kui Rootsi sotsialistist kaitseministri poole. Viimast aga oli keelitatud olema sekkumise suhtes märgatavalt toetavam kui tema kolleegid valitsuskabinetist seda olid. On aga vähem selge kui suures ulatuses olid kabineti teised ministrid valitsuse kohtumiste vahepealsel ajal sündmustest teadlikud või kas neil oli selles asjas üldse sõnaõigust. Mis iganes saartel aset leidis, toimus see Rootsi valitsuse poolt ette kavatsemata ning oli ekspeditsiooni juhtinud mereväeohvitseri poolt heade kavatsustega läbi viidud.^[1]

Vaasas asunud valgete valitsus nägi asja teisiti. Nad olid kibestunud, et Rootsi ei toetanud neid võitluses sotsialistlikke mässajate vastu ning kuna mitmed Soome valgetele vabatahtlikult appi tulnud Rootsi sõjaväe ohvitserid olid juhtivate aktivistidega seotud, olid nad teadlikud ka aktivistide soovist Ahvenamaad tagasi võtta. Valgete valitsuse ajas ärevusse Rootsi vägede sisenemine Soome pinnale ning nad olid Rootsi sotsialistist kaitseministri suhtes umbusklikult meelestatud. Valged palusid kiiresti Saksamaa mereväel Rootsi väed Ahvenamaalt eemaldada.

Poliitiline kriis

Juhtiv Rootsi sotsiaaldemokraat Hjalmar Branting valis küsimusega tegelemiseks puhtalt rahvusvahelise õigusest lähtuva vaatepunkti. Kuid Soome valitsuskabinet nägi selles vaid taktikalist seisukohta ning järgnes vaidlus selle üle, kas saared kuuluvad seaduse järgi Rootsile või Soomele. Aastal 1921 otsustas Rahvasteliit, et Ahvenamaa saarestik peab jääma Soome võimu alla, ning seda taas vaatamata sellele, et 90% saare elanikest olid rootslased, kes soovisid pea ühehäälselt Rootsiga liitmist. Sellise otsuse langetamise taga nähakse sageli Soome ministri Carl Enckelli oskusi. Enckell oli Soome saadik Rahvasteliidu juures ning Soome diplomaatilise esinduse juht Ahvenamaa küsimuses.

Teeneid on omistatud ka Soome saadikule Jaapanis, professor Gustaf John Ramstedtile, kellel õnnestus Rahvasteliidu Jaapani delegatsiooni tähelepanu juhtida nii faktile, et Ahvenamaa saarestik on tegelikult katkematu arhipelaag, mis seob seda seega Soomega kui ka sellele, et saarestikku eraldab Rootsist süvameri. Sarnane pretsedent aidanuks kaasa Jaapani enda huvidele Vaikse ookeani saarte kontrollimisel ning seetõttu said soomlased Jaapanilt olulise toetuse.

Tagajärjed

Rootsi ja Soome vahelised eriarvamused lahendati 1930. aastate keskpaigaks, mil Rahvasteliidu nõrgenenud mõjuvõim andis juba märku palju karmimatest rahvusvahelistest meeleoludest. Ahvenamaa Natsi-Saksamaa või Nõukogude Liidu kontrolli alla langemise oht oli väga reaalne ning seetõttu pani Rootsi välisminister Sandler ette saarte staatuse säilitamise ning seda vaatamata Rootsi pikaajalisele neutraalsuse poliitikale. Loodi detailseid kaitseplaane, kuid lõpuks otsustas Rootsi siiski saarte kaitsmises mitte osaleda.

Ahvenamaa autonoomia

1920. aastal andis Soome Ahvenamaale laiaulatusliku kultuurilise ja poliitilise autonoomia.^[2] Rahvasteliit pidas neid meetmeid sealse rootsi keele ja kultuuri kaitsmisel rahuldavaks.

20. sajandi jooksul on järjest suurem osa saarte elanikest hakanud Soome võimu all olemist nägema positiivse ning isegi soodsana. Pettumus Rootsi ebapiisava toetuse pärast Rahvasteliidus, Ahvenamaa demilitariseerituse eiramine 1930. aastatel ning mingil määral ka Soome ja Ahvenamaa ühine saatus Teise maailmasõja ajal on sealsete elanike suhtumist muutnud: "Soome valduses olevast Rootsi provintsist" on saanud "Soome autonoomne osa".^[3]

Vaata ka

Viited

↑ The recognition of states: law and practice in debate and evolution, Thomas D. Grant, illustrated, Greenwood Publishing Group, 1999, ISBN 0-275-96350-0, ISBN 978-0-275-96350-7, pg. 118
↑ Marvin W. Mikesell & Alexander B. Murphy. Detsember 1991. "A Framework for Comparative Study of Minority-Group Aspirations". Annals of the Association of American Geographers, Vol. 81, No. 4, pg 597.
↑ The recognition of states: law and practice in debate and evolution, Thomas D. Grant, illustrated, Greenwood Publishing Group, 1999, ISBN 0-275-96350-0, ISBN 978-0-275-96350-7, pg. 129–130

Välislingid

Rahvasteliidu nõukogu otsus (inglise keeles)

[cciXP-1] The recognition of states: law and practice in debate and evolution, Thomas D. Grant, illustrated, Greenwood Publishing Group, 1999, ISBN 0-275-96350-0, ISBN 978-0-275-96350-7, pg. 118

[Qlgda-2] Marvin W. Mikesell & Alexander B. Murphy. Detsember 1991. "A Framework for Comparative Study of Minority-Group Aspirations". Annals of the Association of American Geographers, Vol. 81, No. 4, pg 597.

[dzRAF-3] The recognition of states: law and practice in debate and evolution, Thomas D. Grant, illustrated, Greenwood Publishing Group, 1999, ISBN 0-275-96350-0, ISBN 978-0-275-96350-7, pg. 129–130

[1]

[2]

[3]