Ago Vilo
Ago Vilo (sündinud 14. septembril 1933 Tallinnas) on eesti geotehnikainsener ja poliitikavaatleja.[1]
Ago Vilo on lõpetanud 1957. aastal Leningradi Mäeinstituudi mäeinsener-geoloogina. Ta on töötanud Eesti Tööstusprojektis ja Riiklikus Ehitusuuringute Instituudis. 1991–1999 töötas Vilo Eesti Vabariigi Välisministeeriumi nõunikuna Kesk-Euroopa poliitika alal. 1969–1994 oli ta Tartu Ülikooli mittekoosseisuline õppejõud (õpetas ehitusgeoloogia, pinnasemehaanika, geotehnika jmt kursust).
Peamised uurimissuunad: pehmete savide omadused ja kandevõime, ehitusgeoloogilise uurimise metoodika, ehitiste vajumine.
Oli 1971. aastal Eesti pinnasenormide autorikollektiivi juht, 1978. aastast NSVL TA Ehitusgeoloogia Nõukogu liige, 1962 ENSV Ehituskomitee Geotehnika Komisjoni organiseerijaid ja esimees, Baltimaade geotehnikaalase koostöö organiseerijaid. Olnud Euroraili Ühingu (Helsingi) juhatuse liige.
1961. aastast on ta olnud Eesti Raadio ja ajalehtede poliitikavaatleja (sh oli üks Eesti Raadio esimesi väliskommentaatoreid)[viide?], tõlkinud raamatuid poola, tšehhi (Miloš Zapletal "1000 mängu, 1984) ja slovaki (sh František Chorvát ja Juraj Orlík "Meie igapäevaviisakus", 1990) keelest.
1989. aastast on ta Tšehhi Seltsi (aastani 1993 Tšehhoslovakkia Ühing) esimees. Mitme erialaühingu (sh Rahvusvahelise Pinnasemehaanika ja Geotehnika Ühingu) liige.
Tunnustus muuda
- Valgetähe medaliklassi teenetemärk (2001)
- Poola Kuldne Teeneterist