Ava peamenüü
Acre sõltumatu riik
República do Acre (portugali)
República del Acre (hispaania)
18991903
Bandeira do Estado Independente do Acre.svg
Bandeira da Terceira República do Acre.svg
Üleval – Acre lipp, 1899
All – Acre lipp, 1903
Brazil State Acre.svg
Acre asukoht tänapäeva Brasiilias
Valitsusvorm vabariik
President Luis Gálvez Rodrígues de Arias (1899–1900)
José Plácido de Castro (1903)
Pealinn Antimary
Pindala 191 000
Rahvaarv (1900) 10 000
Ajalugu
 –Esimese vabariigi kuulutamine
 –Tagasi Boliivia alla minemine
 –Teise vabariigi kuulutamine
 –Teise vabariigi mahasurumine
 –Kolmanda vabariigi kuulutamine

14. juuli 1899
märts 1900
november 1900
24. detsember 1900
27. jaanuar 1903
Riigikeeled portugali ja hispaania
Eelnev riik Flag of Bolivia (state).svg Boliivia
Järgnev riik Flag of Bolivia (state).svg Boliivia
Flag of Brazil.svg Brasiilia

Acre Vabariik (portugali: República do Acre), (hispaania: República del Acre) või Acre Sõltumatu Riik (portugali: Estado Independente do Acre), (hispaania: Estado Independiente del Acre) oli Boliivias Acre piirkonnas võimul olnud separatistlike valitsuste nimetus. Brasiilia annekteeris piirkonna 1903. aastal ning see on nüüd Acre osariik.

AjaluguRedigeeri

 
Luis Gálvez Rodríguez de Arias

Neljakümne aasta jooksul pärast 1860ndaid asustasid Acre piirkonna brasiillased, kes moodustasid lõpuks suurema osa populatsioonist. 1867. aastal Brasiilia ja Boliivia vahel sõlmitud Ayacucho lepingu tulemusel liideti Acre Boliiviaga. Piirkond meelitas 19. sajandi lõpus toimunud kummibuumi jooksul ligi paljusid Brasiilia migrante. Aastatel 1899–1900 juhtis Hispaania ajakirjanik ja endine diplomaat Luis Gálvez Rodríguez de Arias ekspeditsiooni, mille eesmärk oli Acre üle Boliivialt kontroll saada. Ekspeditsiooni rahastas salaja Amazonase osariigi valitsus, mille eesmärk oli selleks ajaks äsja iseseisvunud Acre uuesti Brasiiliaga liita. Gálvez kuulutas iseenda 14. juulil 1899 Acre Esimese Vabariigi presidendiks, pealinnaks sai Antimary linn, mille ta nimetas ümber Arieopoliseks. Esimene vabariik kestis üheksa kuud, kuni 1900. aasta märtsis saatis Brasiilia valitsus sõjaväelased Gálvezt arreteerima ja andis Acre tagasi Boliiviale. Gálvez saadeti Hispaaniasse sundasumisele, Acre elanikud olid endiselt Brasiilia või Boliiviaga liitumise vastu.

Novembris 1900 prooviti uuesti iseseisvuda, Teise Acre Vabariigi presidendiks sai Rodrigo de Carvalho. Seegi katse suruti maha ning Acre jäi Boliivia osaks kuni 1903. aastani.

 
José Plácido de Castro

Pärast Teise Vabariigi läbikukkumist pöördusid iseseisvusvõitlejad Rio Grande do Suli osariigist pärit veterani José Plácido de Castro poole. Nad pakkusid talle Boliiviast iseseisvumise juhi kohta. Plácido, kes oli Acres alates 1899. aastast ekspeditsiooni peainspektorina töötanud ja oli just tagasi Rio de Janeirosse tulnud, võttis pakkumise vastu. Ta kehtestas armees range korra ning organiseeris peaaegu 30 000-mehelise armee ümber. Acre sõjavägi võitis mitu lahingut ning 27. jaanuaril 1903 kuulutas José Plácido de Castro välja Acre Kolmanda Vabariigi. Brasiilia president Francisco de Paula Rodrigues Alves saatis Brasiilia sõjaväelased Põhja-Acresse, et tõugata Plácido Acre presidendi kohalt. Tänu Rio Branco paruni José Paranhose oskuslikele läbirääkimistele lahendati situatsioon suhteliselt rahulikult. Pärast läbirääkimisi allkirjastati rahuleping. Petrópolise leping, mis allkirjastati 11. novembril 1903, andis Brasiiliale kontrolli Acre (191 000 km²) üle. Vastutasuks sai Boliivia väiksemad alad Mato Grosso piirkonnas ja kaks miljonit naelsterlingit ning Brasiilia võttis vastutuse ehitada Madeira–Mamoré raudtee, mis andis Boliiviale ühenduse välismaailmaga. 25. veebruaril 1904 sai Acre ametlikult Brasiilia osaks.

Vaata kaRedigeeri