Abitegu
Abitegu oli teoorjuse vorm, mille aeg ja maht sõltus mõisa jooksvate tööde vajadustest. Abitöödena tehti tavaliselt hooajatöid, nagu sõnnikuvedu, külv, viljalõikus, rehepeks, heinategu, teeremont, mõisavoorid, lambapügamine jms.[1][2]
Abiteo tegijat nimetati abiteoliseks.
Abitegu Eestis muuda
Eestis kujunes abitegu 16. sajandil, mil teoorjus muutus mõisates valdavaks.[1]
17. sajandil oli abiteo maht Tartumaal suurem kui mujal Liivimaal, kuna ühelt poolt oli seal nädalategu tavapärasest väiksem, teisalt asus Tartumaa põllumajandustoodangu peamistest turustuskohtadest kõige kaugemal. Enamik Tartumaa mõisate viinavoore siirdus Narva.[2]
18. sajandi teisel poolel kippus abiteo maht mõisates seoses mõisatoodangu kasvuga ületama paljude mõisate nädalateo mahtu.[1]
Enne 1804. aastat koostatud vakuraamatuis oli abitegu (eriti Liivimaal) sageli märgitud osaliselt või üldse märkimata. 1804. aasta talurahvaseadus vähendas abitegu järsult, suurendades kohati nädalategu.[1]
Kuna abitegu nõuti mõisas ajal, mil tööjõudu vajas samade tööde jaoks ka talu, oli abitegu talupoegade hulgas ebapopulaarne ja põhjustas talurahva vastuhakke.[1]