Charles-Michel de l'Épée
Abbé Charles-Michel de l'Épée (25. november 1712 Versailles – 23. detsember 1789 Pariis) oli Prantsusmaa pedagoog, surdopedagoogika rajaja.
Ta oli pärit jõukast perest ja õppis teoloogiat, kuid et ta ei nõustunud jansenismi hukka mõistma, keeldus Pariisi peapiiskop teda ametisse pühitsemast. Seetõttu asus ta Pariisis tööle advokaadina ja kaitses tihti vaesemate inimeste õigusi.
Aastal 1760 puutus ka kokku kahe kurdi õega, kes omavahel žeste kasutades suhtlesid. Aja jooksul tekkis tal õdede kaudu suhteid ka teiste kurtidega ja see viis Charles-Michel de l'Épée kurtide õpetamiseni. Kuid ta ei leiutanud viipekeelt ega õpetanud seda kurtidele, vastupidi, ta õppis kurtidelt viipekeelt, mille nood leiutanud olid.
Ta oli üks viipekeele õpetamise metoodika väljatöötajaid. Ta pani aluse maailma esimesele kurtide laste koolile. Kurtide õpetamine toimus viipekeeles (nii nagu Pariisi kurdid seda tollal rääkisid). Pedagoogikas lähtus ta paljus Jean-Jacques Rousseau ja René Descartesi ideedest.
De l'Épée lükkas ümber seni Prantsusmaal valitsenud seisukoha, et kurdid pole võimelised keelt omandama. Seetõttu otsustas kirik, et kurdid, erinevalt loomadest, peavad hakkama saama sakramente selleks, et nad pärast surma ei satuks põrgusse. See oligi peamine eesmärk, miks de l'Épée kooli asutas, ja selles antav haridus oli põhiliselt religioosne.
Tema haud asub Saint-Rochi kirikus Pariisis. 1791, Prantsuse revolutsiooni ajal tunnistas Rahvuskogu ta inimkonna heategijaks ning tunnistas, et kurtidel on õigused vastavalt Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooniga. Samal aastal hakkas de l'Épée asutatud kool saama riiklikku toetust. Hiljem nimetati see Püha Jaakobi instituudiks ja veel hiljem anti talle tänapäeval kehtiv nimi Pariisi Noorte Kurtide Riiklik Instituut (Institut National de Jeunes Sourds de Paris). Tänapäeval nähakse de l'Épéed surdopedagoogika ühe rajajana ja tema koolitusmeetodid on levinud üle kogu maailma.
Teosed muuda
- Institution des sourds-muets par la voie des signes méthodiques, 1776
- La véritable manière d’instruire les sourds et muets, confirmée par une longue expérience, 1784
Ta alustas ka viipemärkide leksikoni koostamist, kuid selle töö viis lõpuni tema järgija Roch-Ambroise Cucurron Sicard.