Vikipeedia

Aaron T. Beck

(Ümber suunatud leheküljelt Aaron Temkin Beck)

Aaron Temkin Beck (18. juuli 1921 Providence, Rhode Island – 1. november 2021 Philadelphia, Pennsylvania) oli Ameerika Ühendriikide psühhiaater ning Pennsylvania Ülikooli psühhiaatriaosakonna emeriitprofessor, keda peetakse kognitiiv-käitumusliku teraapia isaks. Becki väljatöötatud teooriaid kasutatakse tänapäeval laialdaselt kliinilise depressiooni ravis.[1]

Aaron Temkin Beck
Sündinud 18. juuli 1921
Providence, Rhode Island, Ameerika Ühendriigid
Surnud 1. november 2021
Philadelphia, Pennsylvania, Ameerika Ühendriigid
Rahvus ameeriklane
Kodakondsus Ameerika Ühendriigid
Haridus Browni Ülikool
Yale'i Meditsiinikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad psühhiaatria, kognitiiv-käitumuslik teraapia
Töökohad Pennsylvania Ülikool

Beck on teinud uurimistööd psühhoteraapia, psühhopatoloogia, suitsiidi ja psühhomeetria valdkonnas. Ta on avaldanud üle 600 teadusartikli ning on 25 raamatu (kaas)autor.[2] Becki kaasabil on koostatud enesekohaseid küsimustikke, mis on loodud depressiivsuse ja ärevuse taseme hindamiseks.[3] Tema väljatöötatud küsimustikest on populaarseim Becki depressiooniküsimustik (Beck Depression Inventory), mille eesmärk on hinnata depressiivsuse raskusastet.

Aaron Beck pani 1994. aastal koos oma psühholoogist tütre Judith S. Beck aluse Becki Kognitiivkäitumusliku Teraapia Instituudile (Beck Institute for Cognitive Therapy).[4] Ta oli ühtlasi selle mittetulundusühingu emeriitpresident.

Elukäik muuda

Aaron Beck sündis Ameerika Ühendriikides Rhode Islandi osariigi pealinnas Providence'is[5] immigrantidest vene-juudi päritolu vanemate viienda ja noorima lapsena. 1950. aastal abiellus ta Phyllis W. Beckiga, kellega sai neli last: Roy, Judith, Dan ja Alice. Aaron Becki tütar Judith S. Beck on silmapaistev kognitiiv-käitumuslik terapeut ja koolitaja ning on Becki Kognitiivkäitumusliku Teraapia Instituudi president.[5]

Haridus muuda

1942. aastal lõpetas Aaron Beck Browni Ülikooli Inglise keele ja politoloogia eriala (peaerialana) magna cum laude[6] ning 1946. aastal omandas Yale'i Meditsiinikoolis Arstiteaduste doktorikraadi. Becki esialgne huvivaldkond meditsiiniõpingute ajal oli neuroloogia, aga kuna õppesüsteemis oli puudu psühhiaatriaresidentidest, suunati ta koos teistega kuueks kuuks psühhiaatriaresidentuuri[6], kus ta vaimustus psühhoanalüütilisest lähenemisviisist, mille vastu oli ta alguses olnud skeptiline.

Karjäär muuda

Austen Riggsi Keskus ja Valley Forge'i Sõjaväehaigla muuda

1950. aastal, pärast meditsiiniõpingute lõpetamist, asus Beck tööle Massachusettsis asuvasse erapsühhiaatriahaiglasse Austen Riggsi Keskusesse (Austen Riggs Center)[6], mis oli sellel ajal peamine egopsühholoogiaga tegelev asutus. See keskuses oli eripärane selle poolest, et seal tehti koostööd psühhiaatrite ja psühholoogide vahel, mis erines tollal levinud lähenemisviisides. Beck töötas Austen Riggsi Keskuses aastani 1952, misjärel osales ta Ameerika Ühendriikide sõjaväe koosseisus Korea sõjas ning oli neuropsühhiaatria assistent Valley Forge'i Sõjaväehaiglas (Valley Forge Army Hospital).[6]

Pennsylvania Ülikool muuda

1954. aastal asus Beck tööle Pennsylvania Ülikooli psühhiaatriaosakonda[6], kus tegi koos psühhoanalüütiku Leon Sauliga oma esimesed uurimistööd. Sauli tunti psühhoanalüüsis ebatavaliste meetodite poolest, näiteks telefoni teel teraapia tegemine ja koduste ülesannete andmine. Saul koostas ka enesekohase küsimustiku, mille eesmärk oli aidata kvantifitseerida ego protsesse unenägudes.[viide?]

Becki karjäärile avaldas suut mõju tollane osakonnajuhataja ja psühhoanalüütilise koolkonna esindaja Kenneth Ellmaker Appel, kes oli ka Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni (American Psychiatric Association) president. 1961. aastal valiti ülikooli psühhiaatriaosakonna uueks juhatajaks psühhiaater ja biheivioristliku paradigma esindaja Albert J. Stunkard.[7] Sealt edasi algas psühhodünaamilise suuna võimu vähenemine ülikoolis.[viide?]

1950-ndatel tegeles Beck Pennsylvania Ülikoolis psühhoanalüütilise teooria kõrval isiklike eksperimentidega, mis süvendasid tema kahtlusi psühhoanalüütilise paradigma suhtes. Beck avaldas 1959. aastal uue küsimustiku, millega soovis uurida masohhistliku vaenulikkuse avaldumist unenägudes.[7] Küsimustiku kasutamisel selgus, et kaotus ja hülgamine on seotud rohkem depressiooni kui endale suunatud vaenulikkusega, mida oletati psühhoanalüütilises raamistikus.[viide?] Uurimistöö edasiarenduse tulemusena avaldas Beck 1961. aastal Becki depressiooniküsimustiku.[7]

Töö erapraksises muuda

1962. aastal palus Beck Pennsylvania Ülikoolist puhkust ning tegutses järgmised viis aastat erapraksises.[7] Juba 1960-ndate algul tegi ta oma töös märkmeid depressioonis patsientide kohta, seades eesmärgiks nende nähtuste üles märkimise, mis on vaatlejale nähtavad ning mida saab ravida. Beck tugevdas sellel ajal suhteid uue Pennsylvania Ülikooli psühhiaatriaosakonna juhi Stunkardiga ning psühholoogide Seymour Feshbachi ja Irving Sigeliga, hoides sel viisil end kursis kognitiivse psühholoogia arenguga.[7]

Becki esimesed artiklid depressiooni kognitiivsest teooriast avaldati 1963. ja 1964. aastal ajakirjas Archives of General Psychiatry.[7] Esimestes artiklites oli alles psühhiaatriale tol ajal omane egopsühholoogia käsitlus, kuid see oli esitatud kognitiivsele psühholoogiale omastes teaduslikemates terminites.

Aaron Becki erialast tegevust mõjutas edaspidi oluliselt psühholoog Albert Ellis, kelle usk psühhoanalüüsi oli 1950-ndatel kõikuma hakanud[8] ja kes hakkas toona tutvustama enda loodud "ratsionaalset teraapiat". Ellis võttis Beckiga ühendust pärast artiklite ilmumist ajakirjas Archives of General Psychiatry. Beck leidis, et Ellis oli loonud tugeva teooria ja pragmaatilise teraapia raamistiku, mida ta saaks kasutada enda ideede edasiarendamisel. Beckile aga ei meeldinud Ellise mõtete juures see, et terapeut ütleb patsiendile, mis tema arvates toimub selle asemel, et patsient terapeudi abiga ise selle teadmiseni jõuaks. Samuti toetus Beck klassikalisest filosoofiast pärinevale sokraatilisele meetodile, samal ajal kui Ellis rõhutas inimeste internaalset väitlust ehk disputatsiooni.[9]

1967. aastal naasis Beck Pennsylvania Ülikooli, kus ta kirjeldas end ja oma uut teraapiameetodit neofreudistlikuna, kuigi keskendus keskkonna ja indiviidi interaktsioonile, mitte seesmistele tungidele.[7][10]

Kognitiivne teraapia muuda

1960. aastate alguses töötas Beck välja kognitiivse teraapia ehk kognitiiv-käitumusliku teraapia. Beck viis läbi eksperimente, et uurida depressiooni psühhoanalüütilist ideed, ja endagi üllatuseks ei leidnud varasemad tõekspidamised tema katsetes kinnitust.[11][12] Uurimuste tulemustest ajendatuna hakkas ta välja töötama uusi viise, kuidas depressiooni olemust mõista. Patsientidega töötades pani ta tähele, et neile olid omased spontaanselt ilmnevad negatiivsed mõtted[13], mida ta nimetas automaatmõteteks. Beck avastas, et nende kognitsioonide sisu võib jagada kolmeks: negatiivseteks mõteteks iseenda, maailma ja tuleviku kohta. Ta kasutas nende kolm automaatmõtete valdkonna kohta ühisnimetust "kognitiivne triaad".

Becki kognitiivse teraapia meetod seisnes patsientide kognitiivse triaadi mõtete äratundmise ja analüüsimise lihtsustamises. Automaatmõtetele tähelepanu suunamine aitas patsientidel realistlikumalt mõelda, enesetunnet parandada ja käitumist funktsionaalsemaks muuta. Sellest tuletas Beck kognitiivse teraapia ühe peamise mõtte – vaimse tervise häired on seotud moondunud mõtlemisega, mis mõjutab käitumist.[13]

Beck ja tema kolleegid on üle maailma uurinud kognitiivse teraapia efektiivsust mitmesuguste häirete, näiteks depressiooni, bipolaarse häire, toitumishäire, sõltuvushäire, ärevushäire, isiksushäire, skisofreenia ja suitsiidi ravis[2].

Liikmesus muuda

Beck oli 1998. aastal asutatud mittetulundusühingu Kognitiivse Teraapia Akadeemia (Academy of Cognitive Therapy) aupresident[14]. See organisatsioon koondab üle 750 kognitiivse suuna terapeudi üle maailma, toetab kognitiivse teraapia haridus ja teadusuuringute korraldamist, võimaldab teraapiaalase teabe jõudmist professionaalide ja laiema auditooriumini ning koolitab ja sertifitseerib terapeute.[15]

Beck oli mittetulundusühingu Becki Kognitiivkäitumusliku Teraapia Instituut looja ja emeriitpresident. Samuti juhtis ta Psühhopatoloogia Teadusuuringute Keskust (Psychopathology Research Center), mis on organisatsiooni Suitsiidi Ennetamine ja Ravi Keskus (Center for the Treatment and Prevention of Suicide) emaorganisatsioon.[2]

Beck oli 1992. aastast Pennsylvania Ülikoolis emeriitprofessor ning seotud ülikooli teadustööga. Ta oli Oxfordi Meditsiinialases Teadusnõukogus (Medical Research Council at Oxford) teadur ning külalisprofessor Harvardi, Yale'i ja Columbia ülikoolides.[2] Beck on auprofessor Temple'i Ülikoolis ja New Jersey Meditsiini- ja Hambaarstiteaduse Ülikoolis.[3]

Beck ei kuulunud Ameerika Psühhoanalüütilisse Institutsiooni (American Psychoanalytic Institute), sest ühing lükkas ta liikmetaotluse tagasi[16], tuues üheks põhjuseks Becki teadusliku ja kliinilise lähenemise. Samuti esitati argumendina skeptiline suhtumine Becki tulemustesse: tema uus lähenemisviis oli kestuselt lühem kui psühhoanalüütilised sekkumised, kuid Beck pidas oma sekkumisviisi siiski efektiivseks. On räägitud, et kasutatud argumendid esitati teadlikult psühhoanalüütilise suuna võimu kindlustamiseks.

Aaron Becki ja tema tööde mõju muuda

Aaron Becki loodud kognitiivne teraapia on olnud psühhoteraapia maailmas revolutsiooniline.[4] Ta on arvatud maailma viie mõjukaima psühhoterapeudi sekka.[2] Aaron Becki ja tema tütre Judith S. Becki pingutuste tulemusel loodud Becki Kognitiivkäitumusliku Teraapia Instituut on andnud võimaluse kognitiivse teraapia õpetamiseks ja levitamiseks.[4]

Peale psühhiaatria ja psühholoogia on Becki tööd mõjutanud ka teisi vaimse tervisega seotud valdkondi, näiteks sotsiaaltöö ja põetamine.[4] Becki tööd on avaldanud mõju Martin Seligmani kognitiivsete tehnikate ja harjutuste väljatöötamisele ning õpitud abituse teooria loomisele.[17]

Tunnustus[6] muuda

Beckil on aukraad Yale'i Ülikoolis, Pennsylvania Ülikoolis, Browni Ülikoolis, Assumption College'is ja Philadelphia Osteopaatilise Meditsiini Kolledžis.

Aaron Becki koostatud küsimustikud muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ "Aaron Beck". The Heinz Awards. Vaadatud 9. mai 2018.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Perelman School of Medicine at the University of Pennsylvania. "Aaron T. Beck, M. D." Originaali arhiivikoopia seisuga 14. september 2017. Vaadatud 9. mai 2018.
  3. ↑ 3,0 3,1 University of Louisville (21. juuli 2004). "About Aaron Beck". Grawemeyer Awards. Vaadatud 9. mai 2018.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Aaron Beck bio, The Heinz Awards Undated. Vaadatud 21. veebruar 2014.
  5. ↑ 5,0 5,1 Perelman School of Medicine at the University of Pennsylvania. "Aaron T. Beck, M.D." Originaali arhiivikoopia seisuga 14. september 2017. Vaadatud 9. mai 2018.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 "Aaron T. Beck Psychopathology Research Center". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2018. Vaadatud 9. mai 2018.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Rosner, R. I. (detsember 2014). "The "Splendid Isolation" of Aaron T. Beck". Isis. 105: 734–58. DOI:10.1086/679421.
  8. ↑ Who Influenced Dr. Aaron Beck's Work? (Students Ask Dr. Beck - Part Two). Beck Institute for Cognitive Behavior Therapy, CBT Workshop on Depression and Anxiety for students and post-doctoral fellows, August 15–17, 2011.
  9. ↑ Ellis, A. (detsember 1980). "Rational-emotive therapy and cognitive behavior therapy: Similarities and differences". Cognitive Therapy and Research. 4: 325–340. DOI:10.1007/BF01178210.
  10. ↑ On Therapy - A Dialogue with Aaron T. Beck and Albert Ellis reported by Michael Fenichel, American Psychological Association, 110th Convention Chicago, August 22–25, 2002.
  11. ↑ Smith, D. B. (1. september 2009). "The Doctor Is IN". The American Scholar Published by Phi Beta Kappa Society. Vaadatud 29. juuli 2016.
  12. ↑ Goode, E. (11. jaanuar 2000). "Scientist At Work: Aaron T. Beck". New York Times.
  13. ↑ 13,0 13,1 Beck, A. T. (sügis 1997). "The Past and the Future of Cognitive Therapy". Journal of Psychotherapy Practice and Research. 6(4): 276–284. PMC 3330473. PMID 9292441. Vaadatud 7. juuni 2011.
  14. ↑ Academy of Cognitive Therapy, Academy of Cognitive Therapy, Philadelphia, PA: Academy of Cognitive Therapy, 2014. Vaadatud 29. oktoobril 2017.
  15. ↑ "Acadmy of Cognitive and Behavioral Therapies".
  16. ↑ Smith, D. B. (1. september 2009). "The Doctor Is IN". The American Scholar Published by Phi Beta Kappa Society. Vaadatud 29. juuli 2016.
  17. ↑ Hirtz, R. (1. jaanuar 1999). "Martin Seligman's Journey: from Learned Helplessness to Learned Happiness". The Pennsylvania Gazette.


Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aaron_T._Beck&oldid=6412600"