Aadu Oll
Aadu Oll (16. oktoober 1932 Käina vald, Hiiumaa – 29. oktoober 2003 Tallinn) oli eesti vabadusvõitleja.
Tema vanemad küüditati 1941. aasta juunis, isa hukkus vangistuses.
Aadu Oll lõpetas Tallinna 2. Keskkooli 1949. aastal, arreteeriti 1950. aasta juulis Abhaasias Gagras ning talle mõisteti karistuseks 10 aastat sunnitööd reetmise, nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest. Viibis kuus aastat Venemaa vanglates ja Magadani oblastis Orotukani sunnitöölaagris. Vabanes 1956. aasta jaanuaris.[1][2]
Ta lõpetas insenerina Üleliidulise Kaugõppe Polütehnilise Instituudi. 1970. aastal naasis Eestisse. Töötas projekteerimisasutustes andmetöötluse valdkonnas, hiljem Tallinna Pelgulinna Haigla barokambrite insenerina.[3]
Aadu Oll oli 1990. aastal Eesti Kongressi liige.
Ta oli Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu "Memento" asutajaliige ja esimene esimees, Eesti Endiste Poliitvangide Liidu esimehe asetäitja, demokraatlik-rahvuslike jõudude koostöökoja ja Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni liige.[4]
1995. aastast surmani oli ta Inimõiguste Instituudi juhatuse esimees.[3]
Aadu Oll on maetud Liiva kalmistule.[5]
Raamatud muuda
- Aadu Oll (koostaja). Nõukogude Kaug-Põhja vangilaagrid ja Eesti poliitvangid Kolõmal. Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 1999
Tunnustus muuda
Viited muuda
- ↑ Leo Õispuu (toim.) Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988 (§58). Köide 1. Tallinn, 1996
- ↑ Inimõiguste instituudi juht Aadu Oll suri ööl vastu kolmapäeva EPLO. Estonian World Review
- ↑ 3,0 3,1 Inimõiguste Instituut mälestab endist juhatuse esimeest 80. sünniaastapäeval
- ↑ Suri vabadusvõitleja Aadu Oll. BNS, 30.10.2003
- ↑ Kalmistute register HAUDI
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 929