Šoti Klubi

Šoti Klubi (Mittetulundusühing Šotimaa Sõprade Klubi) asutati 1993 aastal Tallinnas. Šoti Klubi on üks vanemaid Eestis tegutsevaid klubisid, mille eesmärk on koondada aktiivse ellusuhtumisega, kultuurseid ja tegusaid inimesi pakkudes neile meeldivat ning harivat vaba aja veetmise võimalust ilma range reeglistikuta.

Šoti Klubi logo.png
Šoti Klubi 25. aastapäeva tähistamine 2018. aastal

Klubi liikmestaatus pole piiratud mingite kindlate eluvaldkondadega – siia kuulub nii kultuuri- kui ka äriinimesi, poliitikuid ja paljude teiste erialade esindajaid. Üldisemalt võib Šoti Klubi nimetada sõpruskonnaks, keda seovad omavahel sarnased väärtushinnangud.

Šoti Klubi on olnud asutamisest alates oma liikmetele kohaks, kus koguneda üritusteks, ärikohtumisteks või niisama einestamiseks klubi ruumes tegutsevas restoranis Leib Restro & Aed. Tallinna vanalinna südames aadressil Uus tn 29/31 on klubil ka sisehoov, mis on laiemalt tuntud kui Šoti Park. Lisaks kaunile haljastusele on klubi avanud seal büstid olulistele ajaloolistele isiksustele, kellel on otsene side nii Eesti kui ka Šotimaa kultuuripärandiga.

Šoti klubi alustas esialgu üsnagi kinnise klubina, kuid osutus väga populaarseks ja liikmeskond kasvas kiiresti suureks. Seetõttu võeti vastu otsus kujundada klubist väiksema seltskonna, mõttekaaslaste kohtumiskoht. Täna on klubis alla saja liikme.

Klubi ei ole poliitikategemise või mingi kindla maailmavaate levitamise koht. Siin loeb see, millised väärtushinnangud Sul on ning kes Sa inimesena oled, mitte positsioon või amet. Liikmete huvid, omavaheline klapp inimestena ja ühiste väärtuste nimel tegutsemine määravad selle, kui tugev on klubi ning kuidas ta muutuvatele aegadele vastu peab.

Klubil on 12-liikmeline juhatus ja esindab president. 2020. aasta mai seisuga on president Arvi Mägin.

Varem on presidendiametit pidanud Margus Leivo, Märt Haamer, Peep Mühls, Peeter Kangur, Valdo Kalm, Juho Ojasoo, Toivo Lepik ja Aivar Rauam.

TegevusedRedigeeri

Kuigi Šoti Klubi toimib üsna reglemendivabalt, on klubil välja kujunenud kindlad traditsioonilised üritused:

Robert Burnsile pühendatud õhtusöökRedigeeri

Igal aastal jaanuari lõpus tähistatakse Robert Burnsi sünniaastapäeva traditsioonilise õhtusöögiga. Kuulsa Šotimaa poeedi sünnipäeva tähistamise komme on levinud üle maailma ning traditsiooniliselt kuulub selle õhtusöögi juurde ka Šoti rahvusroog Haggis. Suveõhtusöök – suvise pööripäeva paiku toimub Šoti Klubi hoovil suvine vabas vormis õhtusöök, mis on välja kasvanud Šoti Klubi korraldatud suurejoonelistest jaanipäevapidustustest, omaaegse hellitusnimega „Šoti klubi jõulud“.

AastapäevRedigeeri

Septembris tähistatakse Šoti Klubi aastapäeva. Iga 5 aasta tagant toimub selle raames pidulik vastuvõtt Tallinna raekojas ning rongkäik lippude lehvides ja torupillimuusika saatel läbi vanalinna.

JõulupiduRedigeeri

Šoti Klubi tähistab jõuluaega meeleoluka peoga. Viimaste aastate armastatud komme on korraldada klubiliikmete rõõmuks jõulupeo raames suur jõululoterii.

Tark ÕhtusöökRedigeeri

Mitu korda aastas toimub klubi ruumides Šoti Toas klubiliikmete seas populaarne õhtusöök-vestlusring huvitava külalisega. Targa õhtusöögi külalised on alati oma valdkonna tunnustatud spetsialistid. Kohtumised teeb eriliseks see, et need pole mitte ühepoolsed loengud, vaid usalduslikud vestlusringid.

Eesti lahtised meistrivõistlused viskitundmisesRedigeeri

Alates 1990. aastate lõpust korraldab Šoti Klubi koos viskide maaletoojatega Eesti lahtisi meistrivõistlusi viskitundmises (Viskivõistlus). Ürituse eesmärk on arendada viskikultuuri Eestis ning anda võimalus sarnase suunitlusega klubidel üle Eesti kord aastas kokku tulla ning jõudu katsuda. Võistlus koosneb traditsiooniliselt kahest voorust: teoreetiline ja praktiline voor. Teooriaküsimused eeldavad teadmisi viski tootmise, ajaloo, tootmispiirkondade ja -kultuuri kohta ning praktilise vooru küsimused kujutavad endast erinevate väärtviskide määramist ja tundmist pimedegusteerimise kaudu.

SuveõhtusöökRedigeeri

Suvel suurem klubitegevus raugeb, kuid selleks, et kohtumistel liiga pikka pausi ei tekiks, saadakse pärast jaanipäeva kokku Šoti Klubi hoovis müüriäärsel ülemisel terrassil.

 
Šoti Klubi Suveõhtusöök juunis 2014

Muud tegevusedRedigeeri

Lisaks traditsioonilistele üritustele saadakse kokku koolitustel, ekskursioonidel jne. Klubi algusaastail peeti igal sügisel üheskoos Šoti Klubi jahti. Legendaarseks on saanud möödunud sajandil toimunud Šoti Klubi ühisreisid Šotimaale. See traditsioon on püsinud tänaseni.

AjaluguRedigeeri

AlgusaastadRedigeeri

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine 1991. aastal, oma raha – Eesti krooni – käibeletulek ja esimese okupatsioonijärgse Riigikogu valimine 1992. aastal andsid tõuke paljudele radikaalsetele muutustele ühiskonnas. Ootamatult kiiresti pöördus riigi arengutee Läände – avatuse, isiku- ja ettevõtlusvabaduse ning demokraatia suunas.

Paljud suured asjad maailmas saavad alguse juhusest. Nii võib täna pidada selleks asjaolu, et ettevõttes Tallinna Restauraator töötas üks mees, kellel tekkis idee rajada ettevõtte sisuliselt kasutamata ruumidesse täiesti uudne kooskäimiskoht. 1990. aastate alguse Tallinnas polnud just kuigi palju moodsaid toitlustusasutusi kuid nõudmine kõige uue, lääneliku järele oli juba tekkinud.

Esimesed kontaktid vaba maailmaga olid juba olemas ja nii tekkis algse mõttena luua ruumidesse esimene inglise pubi, mis oleks oluliselt eristunud kõikidest senistest linna meelelahutusasutustest. Idee algatajate visiit Londonisse tõi kaasa täiendava mõtte, et loodavast asutusest ei saaks mitte tavalist, linnarahvast ja turiste meelitavat äriettevõtet. Planeeritava pubi puhul hakati silmas pidama hoopis Londoni härrasmeeste klubi moodi kinnist, sarnaste intellektuaalsete ja ühiskondlike huvidega inimeste kooskäimiskohta. Taust selleks tundus nii majanduslikult kui ka vaimselt igati sobiv – Eestis oli 1962. aastast tegutsenud Akadeemiline Inglise Klubi, mille liikmed tundsid põhjalikku huvi Suurbritannia ning sealsete rahvaste kultuuri vastu. Hulk selle seltskonna liikmeid sattus ka uue asutuse lätetele.

Mees, kes Tallinna Restauraatori Uue tänava majas ruumid leidis, oli Toivo Lepik. Lepikust sai Šoti Klubi esimesel kümnendil sedavõrd oluline isik, et temani jõuavad paratamatult välja peaaegu kõik jutud klubi selle perioodi tegemistest.

Sellest, mispärast algne inglise klubi muutus ettevalmistuste käigus Šoti Klubiks, on liikvel mitu legendi. Üks neist väidab, et Toivo Lepik kohtus Londonis pubide ja klubidega tutvudes meeldejäävate šotlastega, kes suutsid tekitada temas huvi just šoti rahva, nende kultuuri ja traditsioonide vastu. Teisalt on arvatud, et Šoti-huvi tekkis 1990. aastate alguses Eesti ärksamates inimestes tõsist huvi tekitanud Šoti viski kaudu. Kuna kontakt Toivo Lepikuga on klubil tänaseks katkenud, siis tegelik tõde ilmselt teadmata jääbki. Siiski võib teada oleva info põhjal eeldada, et kuna loodav klubi pidi asutajate arvates olema väga eriline nii liikmeskonna kui ka tegevuste poolest, siis traditsiooniline inglise kultuur tundus ehk pisut liiga tavalisena. Küllap tugeva omapäraga Šotimaa valik pidi rõhutama klubi eksklusiivsust ning mõjuma ka pisut müstilisena. Arvatavasti andis oma tõuke ka paralleel šotlaste ja eestlaste vahel – mõlemad rahvad suutsid osana suurest impeeriumist säilitada oma keele, kultuuri ja traditsioonid ning eriti pärast Nõukogude impeeriumist vabanemist oli see Eesti inimestele emotsionaalselt kõnetav.

Šoti Klubi idee arendamisel, aga ennekõike just ruumide kujundamisel oli oluline roll arhitekt Aiki Kamal, kes enese sõnutsi sattus Šoti Klubi idee juurde juba paar aastat enne ametlikku avaüritust. Kõige põnevamaks pidas ta selles töös inglise pubide atmosfääri ja interjööri ainulaadset läbipõimitust, mida ta taotles ka Tallinna Šoti Klubi sisekujunduse loomisel. Püüeldi traditsioonilise, romantilise, stiilse ja õdusa keskkonna poole, mis tagantjärele hinnates ka väga hästi õnnestus.

 
Paavst Johannes Paulus II eskort möödumas Šoti Klubist 1993. aastal klubi avamise päeval

Šoti Klubi avaüritus peeti 10. septembril 1993. Asutajad olid sellele kutsunud poolsada inimest, kelles nähti võimalikke edaspidiseid klubikaaslasi. Pikaaegne Šoti Klubi restoranipidaja Kalle Talvi osales avapeol turvamehena. Ta mäletab, et siseruumid olid selleks ajaks enam-vähem valmis, hiljem palju kiidusõnu ja tuntust toonud aed polnud aga veel tärganud. Eksklusiivselt olid avapeoks kohale jõudnud ehtsates seelikutes päris šotlased koos viie viskiga otse Šotimaalt. Sel ajal oli tegemist täiesti uudse ja ainulaadse sündmusega. Saatuse tahtel külastas just klubi avaürituse päeval Tallinna Rooma paavst Johannes Paulus II, kes umbes kl 19.15 oma teekonnal mööda Uut tänavat õnnistas ka Šoti Klubi maja ja tegevust. Tõele au andes polnud paavstil küll aimu, et ta annab teiste hulgas õnnistuse ka Šoti Klubile, kuid klubi senine käekäik tundub tõepoolest paavsti õnnistusele viitavat.

Niisiis, esialgne pubi loomise idee oli välja jõudnud eksklusiivse ja kinnise klubi loomiseni. Klubi pidi olema koht, kus kohtuda sõprade ja partneritega, arutada eraldatud keskkonnas ühiskondlikke ja äriasju ning viia kokku erinevate elualade mõjukaid inimesi. Praktikas ei tulnud päris kinnise klubi loomine siiski kõne alla, kuivõrd majanduslikud realiteedid sundisid klubi ruume avama ka linnarahvale.

Päris alguses oli klubiliikme staatuse tunnuseks magnetkaart, mis avas tavainimestele suletud ukse Šoti Klubi ruumidesse. See maagiline pisike kaart ei avanud mitte üksnes ust kitsukesse pubiruumi, vaid hoopis laiemasse maailma – maailma, milles liikusid kultuuri-, äri- ja ühiskonnaelu kõige mõjukamad persoonid. Ihaldusväärne kaardike oli sadade linnakodanike jaoks pääs seltskonda, kus peeti kõige põnevamaid arutelusid ning tehti olulisi otsuseid. Klubi populaarsust küttis ka ajakirjandus, mis avaldas pikki fotoülevaateid Eesti “vapratest ja ilusatest”, kes Šoti Klubi üritustel osalesid ja seeläbi sissepääsuloa veelgi ihaldusväärsemaks muutsid. Klubi juhid said kiiresti aru, et neid ei rahulda laialt nõutud kaartide jagamine ja niisugune klubiline tegevus, mille liikmetest paljudele oli oluline vaid mugav juurdepääs eksklusiivsele toidukohale. Oli selge, et klubi asutamispõhimõtete säilitamiseks tuleb midagi ette võtta.

Nii toimusidki avamisjärgsetel aastatel kaks paralleelset protsessi. Klubi liikmed üritasid alguses üsna kaootiliselt kasvama hakanud klubis luua süsteemi, reegleid ja tavasid. Samal ajal pidi restoranimeeskond hakkama saama klubi majanduspoolega. Klubi kauaaegsemaid liikmeid Valdo Kalm mäletab, et klubile hakati formaalset struktuuri looma 1994. aasta lõpust, mil koos Toivo Lepiku ja Rein Voldiga pandi kirja olulisemad sisekorrareeglid. Ligi kaheksasajast klubikaardiomanikust jäid klubi liikmeteks paarsada aktiivsemat, keda lisaks heale toidule ja tõeliselt eksklusiivsele joogivalikule huvitas sügavamalt nii šoti kultuur kui ka sotsiaalne läbikäimine teiste liikmetega. Tänu toonase juhatuse tegevusele kujunes klubist välja tõeliselt klubiline asutus, millisena on see toiminud tänapäevani – sarnaseid väärtushinnanguid jagavate inimeste kooskäimiseja koostegemise ühisus, milles osalejad saavad teistega suheldes targemaks ja paremaks ning kus on lihtsalt mõnus tavaeluprobleemidest korraks eemalduda.

Samal ajal kui klubiliikmed oma ridu korrastasid, pidas restoran igapäevaselt tõsist olelusvõitlust. Klubilise läbikäimise juurde kuuluvad ju ka söömine ja joomine ning heas klubis peavad need olema korraldatud suurepärasel tasemel. Esimese tegutsemiskümnendi restorani juhataja Kalle Talvi ütleb, et klubiliikmete otsus luua klubi ja nimetada ka restoran sama nimega tõi kaasa majanduslikus plaanis parasjagu keerulise situatsiooni. Ots otsaga kokku tulemiseks tuli ruumidesse meelitada ka sobivat klubiga mitteseotud linnarahvast. Paraku tekitasid restorani nimi “Šoti Klubi” ja meedias eksponeeritud eksklusiivsus olukorra, kus tavalised inimesed pidasid klubi vaid üheks kinniseks kooskäimiskohaks ning ei julgenud restorani tulla. Loomulikult tõi selline olukord restoranijuhi pähe enam kui ühe halli juuksekarva. Õnneks tasakaalustasid neid muresid paljuski klubiliikmed, kes tihtipeale nii isiklikke kui töiseid tähtpäevi klubisse tähistama kogunesid. Toonastest sagedamatest külalistest meenuvad Kalle Talvile kohe Arvi Mägin, Peeter Kangur, Valdo Kalm, Peep Mühls ja kadunud Tarmo Ruben.

 
Andresepäeva tähistamine Šoti Klubis aastal 1996 - vasaklult: Kullo Vende, Chris McLean, Märt Mikkov, Kalle Talvi, Artur Raidmets

Esialgu mõnevõrra kaootiliselt alanud klubitegevus sai 1990. aastate keskpaigas sisse täiesti uue hoo – klubi liikmeskond oli muutunud kompaktsemaks ning ennekõike Toivo Lepiku eestvedamisel hakkas kujunema ka traditsiooniliste tegevuste ja ürituste nimekiri. Uute liikmete kutsumisel peeti üha rohkem silmas, et need oleks inimesed, kes sobiks senise seltskonnaga. Endiselt peeti oluliseks, et klubi liikmed oleksid oma elualal mõjukad ning nende sõna maksaks, kuid kõige olulisemaks peeti siiski huvi šoti kultuuri vastu ning kokkusobivust seniste liikmetega.

Kui mõelda sellele, miks Šoti Klubi algus osutus sedavõrd edukaks ning miks ka hiljem on klubi elujõuliseks osutunud, siis pakub Valdo Kalm välja, et üheks oluliseks teguriks on olnud klubi päris oma ruumid. Teistel klubidel, näiteks Rotary, Lions jne, reeglina oma ruumid puuduvad ning piirdutakse regulaarsete koosolekute ja eriüritustega. Šoti Klubi oli aga omaenese ruumides pidevalt tegutsev asutus, kuhu on hea päeval või õhtul sisse astuda ning tunda ennast nagu oma kodus. Seda arvamust toetab ka fakt, et hoolimata muutunud klubilisest tegevusest, on Šoti Klubi tänini elujõuline kooslus ning täidab põhiosas endiselt neid funktsioone, millele mõeldes see kunagi loodi. Rahvuslikust aspektist lähtudes pole vähetähtis ka fakt, et Šoti Klubi on pikalt tegutsenud härrasmeeste klubidest ainuke rahvuslik ühendus, mille põhimõtted on välja töötatud just Eestis.

1990. aastate keskpaiga ja lõpu Šoti Klubi oli üks aktiivsemaid seltsielu elanud klubisid. Suuresti oli selle taga Toivo Lepiku energia ning täiuslikkuse ihalus. Klubi üritused pidid olema alati väljapeetud ning viimase detailini läbi mõeldud – olid need siis avalikkusele nähtavad pidustused või omade ringis toimunud kinnised koosviibimised. Lisaks kuulsatele osalejatele olid kahtlemata atraktiivsed ka erinevad šoti kultuuriga seotud välised regaalid (seelikud, torupillid jne).

 
Šoti Klubi reis Šotimaale 1996

Kindlasti oli Šoti Klubi märgilisemaid tegevusi algusaastatel klubiliikmete reisid Šotimaale, esimene neist toimus 1994. aastal Estonian Airi TU-134A tšarterlennuna ja teine, juba koos perekondadega, aastal 1996. Ühelt poolt oli see loomulikult uute teadmiste ja elamuste kogumine, aga teiselt poolt oluline ka klubiliikmete ühendamisel. Öeldakse ju, et kui tahad inimest päriselt tundma õppida, siis mine temaga koos reisile. Kunagine Šoti Klubi president Aivar Rauam on meenutanud, et see esimene reis oli kinnises riigis üles kasvanud eakaaslaste ja mõttekaaslaste ühine väljasõit, mis ühendas palju kauemaks kui reisipäevad.

1990. aastate alguses oli Šoti Klubil oma roll uute, kvaliteeti hindavate tarbimisharjumuste tutvustamisel. Pärast piiride avanemist voolas seni raudse eesriide taga elanud Eestisse kokku kogu vaba maailma joogi- ja söögikultuur. Selles, et Šoti viskist kujunes kvaliteetse ja mõõduka alkoholitarbimise sünonüüm, on Šoti Klubil kindlasti oluline roll. Esiteks, liikmete kontaktide kaudu jõudsid Eestisse kümned ja kümned eri maitsega viskid (tippajal oli saadaval 155 marki), samuti tegutses klubi ruumides aastatel 1996–2000 Eesti esimene viskipood T. Grant, kust kvaliteetne märjuke jõudis paljude huviliste baarikappi või kingikotti.

2000. aastadRedigeeri

 
Šoti Klubi sünnipäev aastal 2003 Margus Leivo ja Arnold Rüütel kätlemas

Kui 1990. aastad möödusid Šoti Klubil suures osas avalikkuse tähelepanu all, siis uuel sajandil muutus klubi tegevus kinnisemaks ja sissepoole pööratumaks. Ühelt poolt tingis selle juba välja kujunenud liikmeskond, kes polnudki oma tegevuste eksponeerimisest ülemäära huvitatud, teiselt poolt mõjutas seda ka kindlasti asjaolu, et üks seniseid eestvedajaid Toivo Lepik jäi klubi tegevusest eemale.

Arvi Mägin leiab, et suuresti on Šoti Klubi muutumise taga olnud (majandus)kriisid. Nii nagu omal ajal klubi sai algustõuke suure kriisi järgsetest muudatustest, nii toimusid arengud ka 1997. ja 2008. aasta kriiside tulemusel. Ühelt poolt mõjutasid need kriisid konkreetseid klubi inimesi ning seeläbi ka nende suhteid klubiga, kuid tegelikult on iga kriis ühiskonda muutnud ja viinud omamoodi uuele tasemele. Koos ühiskonnas toimunud muudatustega on muutunud ka klubi.

Üheksakümnendate lõpus ja uue sajandi algusaastatel avanes Eesti otsustavalt Läände. Uued tuuled tõid uusi mõtteid ka Šoti Klubisse. Pärast alguskümnendi säravat avalikkuse ees tegutsemist tekkisid mõtted muuta klubi oluliselt enam liikmetele suunatuks, ehkki päris korporatiivseks organisatsiooniks klubi siiski ei muutunud.

Euroopa Liiduga liitumise eelsesse aega jääb ka Šotimaa rahandusministri delegatsiooni visiit klubisse. Saabumisel oli šotlastel arusaam eestlastest kui Euroopa Liiduga liituvast lääneriikide abi vajavast rahvast. Omavaheliste vestluste tulemusel õnnestus kauged külalised üsna teist usku pöörata ning näidata, et tegelikult on väikesel Eestil suurele Euroopale anda märksa enam kui hulk tasumist vajavaid olmearveid.

2000. aastaste alguse suursündmuseks oli ka šotlaste poolt spetsiaalse Eesti kildimustri kinkimine Eesti rahvale. See muster on täna eksponeeritud klubi Šoti toas ja sellist nn Eesti klanni kilti võib tegelikult kanda iga eestlane. Seda õigust kasutavad rõõmuga paljud klubi liikmed, kes olulisematel tähtpäevadel neid värve suure pidulikkusega kannavad.

Uue sajandi algusse jääb veel üks mälestusväärne verstapost klubi tegevuses – avati Šoti Klubi Tartu filiaal. Selleks ajaks olid Šoti Klubisse jõudnud ka esimesed tartlased – nende hulgas professor Peeter Tulviste, Tartu Ülikooli prorektor Riho Illak, abilinnapea Kaarel Sahk jne. Tõsi, see filiaal ei osutunud pikemas perspektiivis elujõuliseks, kuid selle tegevust tähistab seniajani Šoti Klubi vapp Barclay hotelli seinal.

 
Šoti Klubi rongkäik Raekojast klubisse aastal 2018

Šoti Klubi olulisimaks sündmuseks on kujunenud klubi aastapäev. Traditsiooni järgi viib Šoti Klubi aastapäev iga viie aasta tagant klubilised oma harjumuspärastest ruumidest välja ning pidulik koosviibimine Raekojas koos värvika rongkäiguga läbi vanalinna pakub ikka ja alati põnevust ka linnakodanikele.

Lisaks pikkadele traditsioonidele tärkab klubis ka uusi mõtteid, millest mitte kõigile pole määratud traditsiooniks saada. Nii tekkis Märt Haameri presidendiajal üks tore mõte tunnustada Eestis tegutsevaid Briti ettevõtjaid. Koos Briti-Eesti kaubanduskojaga andiski Šoti Klubi 2010. aastal välja auhinna Eestisse enim investeerinud Briti ettevõtjale. Seni ainukese autasustatu rolli kannab siia elektroonikatehase rajanud John Ross.

Läbi aegade on klubi südameks olnud restoran. Kui algusaastatel oli Šoti Klubi uudne, ennenägematu ja eksklusiivne, siis aja möödudes hakkas konkurents kasvama ja restoran sattus üha tugevamate tõmbetuulte kätte.

Restorani eneseotsingud tekitasid palju peavalu. Olid ju paljud liikmed harjunud oma ärilõunaid ja -õhtusööke pidama just siin. Nüüd aga juhtus, et kallitele külalistele pakutav kogemus võis olla ebaühtlane. Kalle Talvi meenutab, et sajandivahetuse kandis läks keeruliseks väärilise personali leidmine. Oli küll hulk inimesi, kellele võis alati kindel olla kuid neid oli vähe ja ülejäänud roteeruv meeskond ei suutnud tõepoolest alati ülesannete kõrgusel olla. Nii mõnigi kord hakkas lisaks teenindusele alt vedama ka köögipool. Aga kui miski on Šoti Klubile ajaloos iseloomulik olnud, siis just võime otsida ja leida uusi lahendusi. Tõsi, mitte alati ei ole need uued lahendused kätte tulnud väga lihtsalt. Kui Kalle Talvi restoranipidamisest loobus ja Hiiumaale kolis, katsetati restoranis mitmeid operaatoreid ja lahendusi, kuid paraku ükski neist pikemalt elujõuliseks ei osutunud.

Otsingute aeg sai läbi 2011. aastal, kui noortel ambitsioonikatel restoraniettevõtjatel Kristjan Peäskel ja Janno Lepikul õnnestus klubi juhatust veenda, et restoran ei pea ilmtingimata ajama järge Šoti retseptiraamatus, vaid et sinna sobiks kvaliteetset ja värsket Eesti toitu pakkuv moodne toidukoht. Klubi liige Mart Arrak mäletab nii mõnegi klubilise nõutut nägu, kui uue operaatoriga käed löödi. Toona tehtud julge otsus on ennast ajas igati õigustanud – Šoti Klubi ruumides tegutseb aastaid üheks Eesti parimaks tunnistatud restoran, millesse sisse astudes võivad klubiliikmed olla kindlad, et neid ootab linna parimaid kööke koos linna parima teenindusega. Mitmed klubi liikmed on oma vestlustes tunnistanud, et armastus käib ikka kõhu kaudu küll – hea toit ja teenindus klubis on alati olnud ning on ka tänapäeval oluline.

Kuna Šoti Klubi identiteedi tugevaks osaks on olnud klubi ruumid ja aed, siis tuleb väga oluliseks pidada klubi muutumist rentnikust omanikuks. Klubi liikmetest moodustatud ettevõttel läks korda seni klubi käsutuses olnud ruumide omandamine. Omanikuroll annab rentnikustaatusest märksa suurema kindluse tegevuse jätkamiseks märgilise tähtsusega ruumides.

Nagu iga organisatsioon, nii on ka Šoti Klubi olnud alati oma juhtide nägu. Juhatus määrab tegevuste prioriteedid ning hoolitseb nende fookuses hoidmise eest. Iga president on oma juhtimisstiililt olnud omamoodi, kuid kokkuvõttes on igaüks oma panusega aidanud kaasa sellele, et klubi areneks ja õitseks, olgu muutused ühiskonnas, millised tahes.

Arvi Mägin võtab Šoti Klubi fenomeni kokku lihtsa lausega: “On mingi x-faktor, mis Šoti Klubi koos ja toimimas hoiab. Võib olla natuke viljakamaid ja natuke vähem viljakamaid aegu, aga see defineerimatu miski hoiab klubi läbi aegade alati hoitu ja elujõulisena.”

AllikadRedigeeri

VälislingidRedigeeri