Łošnica (valgevene-eesti transkriptsioonis Lošnitsa, poola keeles Łosznica, leedu keeles Lošnicė) on agrolinnake (endine alev) Valgevenes Minski oblastis Barysaŭ rajoonis, Łošnica külanõukogu halduskeskus. Łošnica asub merepinnast 166 meetri kõrgusel.

Łošnica

valgevene Лошніца * / Łošnica *transkriptsioon: Lošnitsa
vene Лошница (Lošnitsa)

Elanikke 6348 (2009)[1]

Koordinaadid 54° 17′ N, 28° 46′ E
Łošnica (Valgevene)
Łošnica

Asulas on keskkool, kunstikool ja muusikakool, seal asuvad ka raamatukogu, kino ja kultuurimaja. Łošnica asub Moskva ja Minski vahelise maantee ääres, seal on mitmed teelisi teenindavad ettevõtted. Lisaks asub seal suur seafarm 108 000 seaga.

Ajalugu muuda

Łošnica asulat on mainitud esimest korda aastal 1563. Toona oli see Viciebski vojevoodkonda kuuluv alev. Juba siis asus alev tähtsa Minskist itta viiva tee peal, seega on seal peatunud paljud kroonitud pead. Aastal 1627 sai Łošnica Zygmunt III Wazalt õiguse pidada igal laupäeval laata. Vastavalt on Orša maakonda kuulunud alev ka korduvalt rüüsteretkede all kannatanud, aga Uputuse ajal hävis see peaaegu täielikult. Łošnica jäi siiski kuni aastani 1776 aleviks, kuigi selle endine suurus ei taastunud.

Kuigi vana alevi kohta pole kuigi palju materjale, on välja kaevatud leidude põhjal siiski võimalik järeldada, et enne hävingut paiknes Łošnica praeguse asula lääneservas, ümber künka, kuhu hiljem ehitati küla veski.

Poola jagamisel hakkas Łošnica aastal 1793 kuuluma Venemaa Keisririigi koosseisu. Küla hakkas kuuluma Minski kubermangu. Selle juurde rajati postijaam.

1812. aasta sõjakäigu ajal peatus Łošnicas Napoleon I. Selle asemel, et Vene vägede poolt hõivatud Barysaŭ poole edasi minna, pööras ta seal aga suurest teest põhja poole, ületades Biarezina jõe insenerväeosade poolt rajatud sildade abil. Väidetavalt olla ta Łošnica lähedal asuvasse järve jätnud enamiku oma väeosade kotkamärgid, et need vaenlase kätte ei langeks. Kindel on see, et külast edasi need ei jõudnud, nende täpne saatus on teadmata.

Łošnica hakkas taas kasvama XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses. Aastaks 1919 oli seal juba 2597 elanikku. Sajandi keskel langes aga repressioonide tõttu elanike arv, nii elas seal aastal 1960 vaid 1776 elanikku. Teise maailmasõja ajal langes 53, Saksamaale küüditati aga 49 küla elanikku.

Viited muuda

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2015. Vaadatud 27. juunil 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Välislingid muuda