Ava peamenüü

HaridusRedigeeri

1957. aastal lõpetas ta Mõisaküla keskkooli ja 1962. aastal Tallinna Polütehnilises Instituudi automaatika ja telemehaanika erialal. Aastatel 1965–1968 oli ta Eesti NSV TA Küberneetika Instituudi aspirant. Tehnikakandidaadi väitekirja teemal "Aktiivse informatsiooni kogumisega adaptiivsed juhtimissüsteemid" kaitses ta Küberneetika Instituudi aspirandina 1969. aastal ning tehnikadoktori kraadi mitmemõõtmeliste juhtimissüsteemide interaktiivse analüüsi alal sai Läti TA Elektroonika ja Arvutustehnika Instituudi juures 1982. aastal.

TäiendusõpeRedigeeri

NSV Liidu TA Automaatika ja Telemehaanika Instituudis Moskvas 1962/63, Lundi Ülikoolis 1973 jm.

Teaduskraad ja kutseRedigeeri

Tehnikakandidaat 1969 (Eesti NSV TA Küberneetika Instituut); vanemteadur 1970 (kinnitus 1977); tehnikateaduste doktor 1983 (Läti TA Elektroonika ja Arvutustehnika Instituut); professor 1985.

TöökäikRedigeeri

Eesti NSV TA Küberneetika Instituudi insener 1961–1970, vaneminsener 1962, nooremteadur 1963–1969, programmeerimisbüroo grupijuht 1969–1970. TPI/TTÜ automaatika kateedri õppejõud tunnitasu alusel 1969/70–1976/77, vanemõpetaja (osalise koormusega) 1976–1984; küberneetika baaskateedri juhataja 1984–1988, professor (osalise koormusega) 1985–1988. Eesti NSV TA Küberneetika Instituudi programmeerimisbüroo vanemteadur 1970–1979; arvutustehnika eksperimentaalse konstrueerimisbüroo juhtimissüsteemide osakonnajuhataja 1980–1984; instituudi teadusdirektor 1984–1989, direktor 1989–1997. Eesti TA asepresident 1990–1994, akadeemia juhatuse liige 1994–1999, vabaliige 1999–2004. ASi Cybernetica juhatuse esimees, tegevjuht 1997. aastast.

Teaduskorralduslik tegevusRedigeeri

Eesti TA informaatika- ja tehnikateaduste osakonna liige 1987–…; Eesti Informaatikanõukogu liige, aseesimees 1989–1996; 1990. aastal Tallinnas toimunud IFACI XI maailmakongressi programmikomitee esimees; Rahvusvahelise Automaatjuhtimise Föderatsiooni (IFAC) liige ja poliitikakomitee aseesimees 1993–1996; Eesti Teadusfondi nõukogu liige 1993–1995; Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu liige 1993–2000; Eesti Telekomi nõukogu esimees 1999–2000; NATO Teaduskomitee Eesti esindaja 2002–2005; Euroopa turvauuringute programmi (ESRAB) konsultatiivnõukogu liige 2005–2006; TTÜ kuratooriumi liige 2004–… Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu liige 2002–2006; Eesti Kaitseministeeriumi teadusnõukogu liige 1998–2005; Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures asuva innovatsioonipoliitika komisjoni liige 2002–…; Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tehnoloogia valdkonna hindamiskomisjoni esimees 2005–.... Tallinna Teadlaste Maja liige.

Teadustöö põhisuunadRedigeeri

Adaptiivsete automaatjuhtimissüsteemide projekteerimine, dünaamiliste süsteemide interaktiivsuse analüüs ja infoturbe probleemid. Tema tegevusel on aga alati olnud ka reaalsed, rakenduslikud eesmärgid. Nii on ta osa võtnud protsessijuhtimisalastest töödest Kiviteri formaliinitsehhis ja Kohtla-Järve lämmastikväetiste tehases. Avaldanud üle 50 teaduspublikatsiooni. Tema juhendamisel on kaitstud 2 doktoriväitekirja.

IsiklikkuRedigeeri

Tema abikaasa oli muusikateadlane ja pedagoog Tiina Jaaksoo.

Lapsepõlvekodust on Ülo Jaaksoo saanud kaasa muusikaarmastuse, mis nooruses viis ta mängima ka Horre Zeigeri Big Bandi.

TunnustusRedigeeri

  • 1989 – Eesti TA akadeemik (informaatika)
  • 1967 – Nõukogude Eesti preemia (kollektiivne)
  • 1986 – Eesti NSV Ministrite Nõukogu preemia
  • 1999 – Eesti Teaduste Akadeemia medal
  • 2004 – Valgetähe III klassi teenetemärk (tehnikateadlane, akadeemik)
  • 2004 – "Mõtleva mehe" preemia

KirjandusRedigeeri

  • ENE 1989, 4. EE 2000, 14.
  • ETBL 2000, 1.
  • EMajBL 2003.
  • Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 326–327.
  • Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond, 2: 1938–1998, lk 42–43.

VälislingidRedigeeri