Ühisomanditragöödia

Ühisomanditragöödia ehk ühisvaratragöödia on vastuolu, mis kujuneb juriidiliste või üksikisikute vahel, kes kasutavad piiratud loodusvara ilma teisi kasutajaid arvestamata^[1]. Loodusvara kasutaja saab endale loodusvarast saadava tulu, kuid kulud (nt reostus) tuleb sageli kanda ühiskonnal.

Ühisomanditragöödia mõistet kirjeldas Garrett Hardin oma artiklis "The Tragedy of the Commons", mis avaldati ajakirjas Science 1968. aastal^[2]. Hardini ühisomandi teooriat tsiteeritakse sageli jätkusuutlikku arengut ja keskkonnakaitset toetavates artiklites.

Hardini artikli keskmes on hüpoteetiline ja lihtsustatud olukord, mis kirjeldab keskaegse Euroopa maakasutust, kus karjaajajad jagasid ühist maatükki, millel igaühel oli õigus oma karja sööta. Hardini näites on iga karjaajaja huvides oma karja suurendada (lisada maatükile täiendavaid lehmi) isegi siis, kui see toob ühismaale ülekarjatamise tagajärjel ajutist või jäädavat kahju. Iga karja omanik saab iga täiendava lehma pealt täiendavat tulu, kuid ühismaale tekitatud kahju jagatakse kõigi maakasutajate vahel. Kui kõik karjaajajad teevad selle individuaalsest lähtepunktist majanduslikult ratsionaalse otsuse, koormatakse maa üle ja sellest tulenevat kahju kannavad kõik. Hardin toob välja oma teoorias, et karjapidajad on lukustatud süsteemis, mis sunnib neid piiramatult oma karja suurendama- maailmas, mis on aga ressurssidelt piiratud. Vabadus ühisomandis toob hävingu kõigile, mis on põhjustatud sellest, et kõik osalised järgivad ainult oma huvisid. ^[2].

Hardini töö kohta on esile toodud ajaloolisi ebatäpsusi ning talle on ette heidetud, et ta ei erista ühisvara ja avatud juurdepääsuga ressursse. Hardini teooria on ümber lükanud majandusteadlane Elinor Ostrom, mille Garrett Hardin 1968. aastal välja tõi. Elinor Ostrom pälvis 2009. aastal esimese naisena Nobeli majanduspreemia, ning on eelkõige tuntud ühisomanditragöödia teooria ümberlükkamise eest.^[3] Ent Elinor Ostrom viitab sellele, et Hardini väidete kasutamine loodusressursside erastamise õigustamiseks oleks nende ebatäpsuste olulisuse ületähtsustamine.^[4]^[5] Ostrom märgib, et ühisvaratragöödia teooria mõistmiseks on oluline märgata, et ühisvara ei ole "kõigile vabalt kasutatav vara"^[5]. Kui Hardin väitis, et iga karjaajaja on huvitatud ainult oma karja suurendamisest, siis Ostrom on omakorda välja toonud, et ühisomanditragöödiat on võimalik vältida, juhul kui karjaajajad otsustavad teha omavahel koostööd, monitoorida üksteise maakasutust, ning jõustada kõigile ühtsed reeglid, siis on võimalik vältida tulevat tragöödiat.^[3]

Vaata ka muuda

Viited muuda

↑ Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 2.02.2010)
↑ ^2,0 ^2,1 Garrett Hardin, "The Tragedy of the Commons", Science, Vol. 162, No. 3859 (13.detsember 1968), pp. 1243-1248.[2] (vaadatud 17.03.2011) Saadaval ka siin [3] ja siin [4].
↑ ^3,0 ^3,1 Maureen Burke (september 2011). "The Master Artisan" (PDF). Finance & Development. Vaadatud 26.12.2020.
↑ Tierney, John (2009-10-15). "The Non-Tragedy of the Commons". New York Times’i blogi[5].
↑ ^5,0 ^5,1 Elinor Ostrom jt. "Revisiting the Commons: Local Lessons, Global Challenges". Science, Vol. 284 no. 5412 (9. April 1999) pp. 278-282.[6]

Kirjandus muuda

Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [7] (vaadatud 2.02.2010)

[SEI-1] Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 2.02.2010)

[Hardin-2] 2,0 ^2,1 Garrett Hardin, "The Tragedy of the Commons", Science, Vol. 162, No. 3859 (13.detsember 1968), pp. 1243-1248.[2] (vaadatud 17.03.2011) Saadaval ka siin [3] ja siin [4].

[:0-3] 3,0 ^3,1 Maureen Burke (september 2011). "The Master Artisan" (PDF). Finance & Development. Vaadatud 26.12.2020.

[Tierney-4] Tierney, John (2009-10-15). "The Non-Tragedy of the Commons". New York Times’i blogi[5].

[Ostrom-5] 5,0 ^5,1 Elinor Ostrom jt. "Revisiting the Commons: Local Lessons, Global Challenges". Science, Vol. 284 no. 5412 (9. April 1999) pp. 278-282.[6]

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]