Teoutilitarism
Teoutilitarism ehk otsene utilitarism ehk tegude utilitarism ehk äärmuslik utilitarism (inglise keeles act utilitarianism, act-utilitarianism, direct utilitarianism, extreme utilitarianism) on utilitarismi variant, mis hindab sooritatavat tegu sõltumata taustast: tegu on õige siis, kui selle tagajärjeks on vähemalt niisama palju hüvet kui mis tahes mõeldaval alternatiivil.
Näiteks Jeremy Benthami eetikateooria oli teoutilitaristlik.
Üks teoutilitarismi raskusi seisab selles, et selle järgimine võib viia üksikisiku inimese huvide (isegi tema elu) ohverdamise kollektiivi heaks. Teine raskus on sellise eetika rakendamise praktiline komplitseeritus, sest konkreetse teo tagajärgi on raske ette näha.
Need raskused on viinud alternatiivsete utilitarismi variantide (kaudse utilitarismi, sealhulgas reegliutilitarismi) väljatöötamisele.
Teoutilitarismis nähakse sageli utilitaristliku ideaali kõige loomulikumat tõlgendust.
Argumendid teoutilitarismi kasuks
muudaKasu maksimeerimine
muudaKui iga tegu, mille me sooritame, toob rohkem kasu kui iga alternatiiv, siis kõigi meie tegude summaarne kasu on maksimaalne. Sellepärast tulebki utilitaristlikku printsiipi rakendada igale teole eraldi.[1]
Reeglipõhine moraal ei ole paindlik
muudaTraditsioonilised moraalikoodeksid on sageli reeglistikud teotüüpide kohta. Kuigi näiteks kümnel käsul on erandeid, on käskude vorm absoluutne. Ka filosoofilistes moraalikoodeksite on tavaliselt absoluutsed reeglid. Näiteks Immanuel Kanti järgi on valetamine alati väär, isegi kui see päästaks kellegi elu. Teoutilitaristid lükkavad jäiga reeglipõhise moraali tagasi, väites, et terveid tegue klasse pole õige pidada õigeteks või vääradeks, sest tegude tagajärjed olenevad kontekstist ja moraal peab keskenduma konkreetsete tegude tõenäolistele tagajärgedele, mis määravad teo õigsuse või vääruse. Teoutilitaristid tunnistavad moraalireegleid kirvereeglitena, mis kirjeldavad seda, mis on tavaliselt õige või väär, kuid mida tuleb rikkuda iga kord, kui on oodata, et nii tehakse rohkem head.[1]
Moraaliotsustuste objektiivne õigsus
muudaTeoutilitarism näitab, kuidas moraaliküsimustel saavad olla objektiivselt tõesed vastused, kuigi moraali peetakse sageli subjektiivseks, ainult inimeste soovidest ja siirastest uskumustest olenevaks. Kõik otsused sõltuvad olemasolevate alternatiivide tegelikest või ettenähtavatest tagajärgedest, ja kui me neid teame, siis on meil võimalik ka teada, kas tegu on õige või väär.[1]
Vastuväitele, et heaolu suuruse mõõtmise võimalus on kaheldav, vastatakse, et elus otsuste tegemisel hinnatakse sageli võrdlevalt heaolu suurust. Jeremy Bentham esitas "hedoonilise arvutuse", mis näitas kuidas naudingu ja valu koguse määramisel tuleb arvestada seitset tegurit.[1]
Argumendid teoutilitarismi kahjuks
muudaVäärad vastused
muudaKõige tavalisem argument teoutilitarismi vastu on see, et see annab moraaliküsimustele väärad vastused, lubades tegusid, mille kohta kõik teavad, et need on moraalselt väärad. Mõned tuntud näited on niisugused:
- Kui kohtunik saab hoida ära paljude ohvritega rahutused, mõistes kuriteos süüdi süütu inimese ja mõistes talle ränga karistuse, siis teoutilitarismi järgi ta peakski seda tegema. (John Rawls)
- Kui arst saab päästa viie inimese elu, tappes ühe terve inimese ning siirates tema elundid haigetele, siis teoutilitarismi järgi ta peakski seda tegema.
- Kui inimene lubab midagi, kuid lubades murdes saab ta teha teo, mis heaolu lubaduse täitmisega võrreldes ainult pisut suurendab, siis teoutilitarismi järgi tuleks lubadust murda. (William David Ross)[1]
Usalduse õõnestamine
muudaUtilitaristid ütlevad, et traditsioonilised moraalireeglid on liiga jäigad, aga kriitikud väidavad vastu, et see jäikus on inimestevahelise usalduse alus. Kui kohtunike, arstide ja lubaduste andjate kohus on teha seda, mis parajasti maksimeerib heaolu, siis keegi ei saa usaldada, et kohtunikud järgivad seadusi, arstid ei kasuta ühe patsiendi elundeid teiste kasuks ja lubaduste andjad peavad sõna. Kui kõik usuksid, et moraal lubab valetamist, lubaduste murdmist, petmist ja seaduste rikkumist, kui see annab hea tulemuse, siis keegi ei saaks usaldada, et inimesed neid reegleid järgivad. Inimeste käitumisel puuduks ennustatavus ja järjekindlus, mis on usalduse ja ühiskonna stabiilsuse jaoks vajalik.[1]
Erapooletus
muudaUtilitarism nõuab erapooletust ja kõigi inimeste huvide võrdset arvestamist. Nii et kui keegi tahab osta midagi iseendale või sõbrale või perekonnaliikmele, siis ta peab kõigepealt kindlaks tegema, kas ei saaks tekitada rohkem heaolu, kui annetada see raha hoopis tundmatute haigete või vaeste aitamiseks. (Järjekindel teoutilitarist Peter Singer, et raha tuleb annetada puudustkannatajatele, kuni jõutakse punktini, kus teistele andmine tekitab annetajatele rohkem kahju, kui see vastuvõtjatele head teeb.) Aga peaaegu kõik usuvad, et meil on oma lähedaste ja kallite vastu eriline moraalne kohus ning seetõttu nad lükkavad utilitarismi tagasi.[1]
Liigne nõudlikkus
muudaEt enam-vähem kõik on tugevalt motiveeritud tegutsema enda ja nende huvides, kellest nad hoolivad, siis moraal, mis seda keelab, nõuab rohkem, kui inimestelt on võimalik eeldada.[1]
Teoutilitaristide võimalikud vastuväited
muudaTeoutilitaristid võivad väita, et "väärad vastused" ongi väärad: need ei järeldu teoutilitarismist, sest need ei maksimeeri kasu.[1]
Teine võimalus on öelda, et "väärad vastused" tulenevad teoutilitarismist küll, aga vastuolu tervemõistusliku moraaliga iseenesest ei näita, et utilitarism on väär. Selle näitamiseks tuleb näidata, et tervemõistuslikud moraaliuskumused on väärad. Omalt poolt nad põhjendavad, miks paljudest tavalistest moraaliväidetest tuleks loobuda.[1]
Vaata ka
muudaViited
muudaKirjandus
muuda- Extreme and Restricted Utilitarianism. – The Philosophical Quarterly, 1956, lk 344–354. Veebiversioon. Vaata John Jamieson Carswell Smart#Äärmuslik ja kitsendatud utilitarism.
- Richard Brandt, Ethical Theory, Prentice Hall 1959, ptk 15.
- Peter Singer. Famine, Affluence, and Morality. – Philosophy and Public Affairs, 1972, 1, lk 229–243.
- J. J. C. Smart, Bernard Williams. Utilitarianism: For and Against, Cambridge University Press 1973.