"La Pellegrina" intermeediumid

"La Pellegrina" intermeediumid, ka Firenze intermeediumid (intermezzi fiorentini)[1] olid 2. mail 1589. aastal Firenzes Uffizi palees Ferdinando I de'Medici ja Christina de Lorraine'i pulmades etendatud väga rohke muusikaga intermedio'd (vahemängud) Girolamo Bargagli komöödia "La Pellegrina" ("Palverändur") vaatuste vahel[2]. Firenze intermeediume loetakse ka ooperižanri varaseks eelkäijaks.

Girolamo Bargagli "La Pellegrina" tiitelleht

Neid mini-muusikalavastusi, millest igaüks koosnes neljast kuni viiest madrigalist ja instrumentaalsetest sinfonia'test, peetakse muusikaajaloos oluliseks lüliks varajase barokkmuusika kujunemisel. Muusika autorid olid omaaegsed tuntuimad heliloojad nagu Cristofano Malvezzi, Antonio Archilei, Luca Marenzio, Giulio Caccini, Giovanni de' Bardi, Jacopo Peri ja Emilio de’ Cavalieri. Üks luuletajaist, kelle tekste vahemängudes kasutati, oli ka esimeste ooperite libretistina tuntud Ottavio Rinuccini[3].

OsadRedigeeri

 
Intermedio 1
 
Intermedio 2
 
Intermedio 3
 
Intermedio 4
 
Intermedio 5
 
Intermedio 6

Intermedio I: "L’armonia delle sfere" – 'Sfääride harmoonia'Redigeeri

  • Cristofano Malvezzi: Sinfonia, a 6
  • Antonio Archilei või Emilio de’ Cavalieri: Harmoonia monoodia "Dalle più alte sfere"
  • Cristofano Malvezzi: "Noi, che cantando" madrigal a 8
  • Cristofano Malvezzi: Sinfonia a 6
  • Cristofano Malvezzi: "Dolcissime Sirene, madrigal a 6
  • Cristofano Malvezzi: "A voi reali amanti" madrigal a 15
  • Cristofano Malvezzi: "Coppia gentil" madrigal a 6

Sfääride harmoonia motiiv on pärit Platoni teose Politeia lõpust ja käsitleb antiigist pärit, kuid renessansis samuti olulist Musica mundana ja Musica humana suhet.

Stseenis laskub dooria helilaadi Harmoonia kehastus pilvel taevast. Teda ümbritsevad teised Harmooniad, vastavalt früügia, lüüdia, miksolüüdia, hüpodooria, hüpofrüügia ja hüpolüüdia laadide omad. Pärast sissejuhatavat sinfonia't stseeni alguses laulab dooria laadi Harmoonia koloratuuridega kaunistatud monoodia Dalle più alte sfere. Pärast Harmooniate lahkumist stseenist ilmuvad sfääride harmooniat valvavad sireenid ja esitavad madrigali Noi, che cantando, taevas avaneb ja seal ilmub nähtavale jumalanna, kes hoiab käes maailma telge, koos kolme parkaga, kes istuvad tema jalge ees. Jumalanna madrigal "Dolcissime sirene" on vokaalile ja viiehäälsele pillikoosseisule. Siis astuvad ette seitse planeeti koos Astraeaga ja kaksteist kangelast ning kangelannat, kes esitlevad voorusi nagu õiglus, vagadus, kaastunne, abieluline armastus, suuremeelsus ja tarkus. Järgnevad rikkaliku kõlapildiga mitmehäälsed madrigalid A voi reali amanti ja Coppia gentil, milles pöördutakse pruutpaari poole.

Intermedio II: "La gara fra Muse e Pieridi" – 'Muusade ja pieriidide võistulaulmine'Redigeeri

  • Luca Marenzio: Sinfonia a 5
  • Luca Marenzio: "Belle ne fe’ natura", nümfide madrigal a 3
  • Luca Marenzio: "Chi dal delfino", a 6
  • Luca Marenzio: "Se nelle voci nostre", a 12
  • Luca Marenzio: "O figlie di Piero", a 18

Teine intermedio kujutab muusade ja neid välja kutsunud pieriidide, kuningas Pierose tütarde võistlust musitseerimises, nii nagu sellest kõneleb Ovidiuse "Metamorfooside" viienda raamatu viies peatükk. Esimene madrigal "Belle ne fe’ natura" kujutab metsanümfe, kes peavad võistluse lõpul langetama otsuse. Pieriidide etteaste on kuuehäälne madrigal "Chi dal delfino". Kuid muusad vastavad sellele kaheteisthäälse madrigaliga "Se nelle voci nostre". Kui kohtunikud langetavad otsuse muusade võidu kasuks, muudetakse pieriidid nende upsakuse pärast harakateks.

Intermedio III: "Il combattimento pitico d’Apollo" – 'Apolloni võitlus Pythoniga'Redigeeri

  • Luca Marenzio: "Qui di carne si sfama", a 12
  • Luca Marenzio: "O valoroso Dio", a 4
  • Luca Marenzio: "O mille volte", a 8

Kolmas intermedio on samuti Ovidiuse ainetel, jutustades sellest, kuidas Apollon tappis Delfi linna elanikke kimbutanud mao Pythoni, nagu see seisab "Metamorfooside" esimese raamatu üheksandas peatükis. Esimene madrigal "Qui di carne si sfama" kujutab Delfi elanike hädahüüdu maa rüüstamise pärast. Range deklamatsiooni poolest meenutab see Andrea Gabrieli tragöödiakoori, kuid on rikastataud madrigalistiili elementidega. Ilmub jumal Apollon ja asub koletisega võitlusse, mille võidab ja kahes ülejäänud madrigalis kõlavad kiidulaulud jumalale ning stseeni lõpetab tants.

Intermedio IV: "La regione de’ demoni" – 'Deemonite riik'Redigeeri

  • Giulio Caccini: nõia monoodia "Io che dal ciel cader"
  • Cristofano Malvezzi: Sinfonia a 6
  • Cristofano Malvezzi: "Or che le due grand’alme", taevaste vaimude madrigal a 6
  • Giovanni de' Bardi: "Miseri habitator", madrigal a 5

Neljanda intermedio aluseks on nagu esimesel ja kuuendal Platoni allegooria. Stseen kujutab tuledeemonite väljakutsumist, mida esitab oma aarias naisvõlur, lennates üle lava lohemadude veetud kaarikus, ja esitab ka Dante "Jumaliku komöödia" "Põrgu" osast inspireeritud kujutluspilte, näiteks kolmepealist hingi õgivat põrguvürsti. Võlurinna kutsub oma laulus "Io che dal ciel cader" taevaseid vaime ette kuulutama kuldse ajastu saabumist, mil enam patuseid karistama ei pea. Järgnevates madrigalides ennustatakse hädade lõppemist maa pealt, kui "kaks suurt hinge" abielluvad ("Or che le due grand’alme") ning deemonid kurdavad sellele järgneva põrgu sulgemise üle ("Miseri habitator").

Intermedio V: "Il canto d’Arione" – 'Arioni laul'Redigeeri

  • Luca Marenzio: Amphitrite monoodia "Io che l’onde raffreno" koos pillidega a 5
  • Cristofano Malvezzi: "E noi con questa bella diva", merenümfide madrigal a 5
  • Cristofano Malvezzi: Sinfonia a 6
  • Jacopo Peri: Arioni monoodia "Dunque fra torbid’onde" koos kahekordse kajaefektiga
  • Cristofano Malvezzi: "Lieti solcando il mare", meremeeste madrigal a 7

Lugu Korintose luuletaja ja kitaramängija Arioni päästmisest delfiini poolt leidub Herodotose "Ajaloos" (I, 23 f) ja Plutarchose teoses "Moralia". Tagasiteel kodumaale pärast võitu lauluvõistlusel Sitsiilias äratas Arioni rikkus kadedust meremeestes, kes otsustasid lauliku merre heita ja võtta endale tema varandus. Siiski andsid nad talle võimaluse laulda enne surma üks laul. Kaunid helid meelitasid teda kuulama delfiini, kes muusiku päras merre sööstmist kindlale rannale toimetas.

Stseeni alguses avaldab merede kuninganna Amphitrite koos oma triitonitest, najaadidest ja nereiididest kaaskonnaga austust pruutpaarile (madrigalid "Io che l’onde raffreno" ja "E noi con questa bella diva"). Arioni monoodiat "Dunque fra torbid’onde" saadab akordidega chitarrone ja kellel on kahekordne kaja (sama motiivi on kasutanud ka Claudio Monteverdi oma "Orpheuses"). Stseeni lõpetab meremeeste koori rõõmulaul "Lieti solcando il mare", kes, teadmata, et Arion on pääsenud, jagavad laeval tema varandust.

Intermedio VI: "La discesa d’Apollo e Bacco col Ritmo e l’Armonia" – 'Apolloni ja Bacchuse laskumine maale koos Rütmi ja Harmooniaga'Redigeeri

  • Cristofano Malvezzi: "Dal vago e bel sereno", jumalate madrigal a 6
  • Cristofano Malvezzi: "O qual risplende nube", surelike madrigal a 6
  • Emilio de’ Cavalieri: Jupiteri monoodia "Godi turba mortal" 'Rõõmustage surelike hulgad' chitarrone-saatega
  • Cristofano Malvezzi: "O fortunato giorno" 'Oo õnnelik päev', surelike ja jumalate ühiskoor, madrigal a 30
  • Emilio de’ Cavalieri: "O che nuovo miracolo" 'Oo seda uut imet', surelike ja graatsiate madrigalid vahelduvas koosseisus a 5 / a 3

Viimase intermedio teema on pärit Platoni "Seadustest".

Stseenis seisavad lavapõrandal kahes reas kaksteist surelike paari, kellele langeb kuldvihm. Nende kohal istuvad viiel liikuval pilvel muusad ja graatsiad. Neist kõrgemal troonivad poolringina jumalad keskel särava päikese all.

Madrigalis "Dal vago e bel sereno", mis kantakse ette puhtinstrumentaalselt ja seejärel koos lauluga, rõõmustavad jumalad Jupiteri kingituse üle inimestele, milleks on harmoonia ja Rütm. Kakskümmend neli surelikku laval vastavad neile madrigaliga "O qual risplende nube". Järgneb chitarrone-saatega monoodia "Godi turba mortal". Kolmekümnehäälne koor "O fortunato giorno" moodustab intermeediumidetsükli kõrgpunkti - kõik etenduses osalejad olid jaotataud seitsmesse koori, madrigal oli kokkuvõttes kuuehäälne "et vältida suurte hüpete keerukust, meelespidamist hõlbustada ja saavutada parem harmoonia“ (Cristofano Malvezzi).

Viimase intermedio ja ühtlasi kogu tsükli lõpetas ballo (vahelduvate rütmidega renessansstants), milles maapealsetega ühinesid Rütm, kes oli ühtlasi tantsu kehastus, ja Harmoonia, kes sümboliseeris muusikat. Ballo "O che nuovo miracolo" muusika koosneb vahelduvatest viie- ja kolmehäälsetest lõikudest, mida laulsid erinevad ansamblid. Nii muusika kui ka tantsu koreograafia kaheksateistkümnele tantsijale lõi Emilio de’ Cavalieri.

SalvestisiRedigeeri

HeliplaadidRedigeeri

  • 1968: A Florentine Festival. Michael Morrow & John Beckett (Dirigent), Musica Reservata (Lõigud II ja VI intemedio'st)
    Argo 602 (LP); Decca/London „Serenata“ 414 325-IDS (LP).[4]
  • 1973: La Pellegrina. Intermedii et Concerti zur Hochzeit des Don Ferdinando Medici und der Madama Christiana di Loreno. Hans-Martin Linde & Eric Ericson (Dirigent), Stockholmer Kammerchor, Linde Consort. EMI Reflexe 30 114/15 (2 LPs); EMI Classics / Warner Classics 5099960209 (CD).[5][6]
  • 1986: Una Stravaganza dei Medici. Intermedi (1589) per „La Pellegrina“. Andrew Parrott (Dirigent), Taverner Consort, Choir & Players.
    EMI Reflexe 47998, Virgin Classics 77877, HMV 5 73863 2.[7]
    Ilmunud "Una Stravaganza dei Medici" nime all ka videokassetil[8]
  • 1997: La Pellegrina. Music for the Wedding of Ferdinando de’ Medici and Christine de Lorraine, Princess of France (Florence 1589). Paul Van Nevel (Dirigent), Huelgas Ensemble.
    Sony Vivarte 63362 (2 CDs).[9]
  • 2007: La Pellegrina – Intermedii, 1589. Skip Sempé (Dirigent), Capriccio Stravagante Renaissance Orchestra & Soloists, Collegium Vocale Gent.
    Paradizo 0004.[10]

FilmRedigeeri

  • 19. juunil 1986. aastal ühelainsal avalikul kontserdil (vanamuusikaansambel Taverner Consort, solistidena osalesid sopranid Emma Kirkby, Tessa Bonner, Emily Van Evera, Evelyn Tubb, aldid Mary Nichols, Terry Anderson, Catherine Woolf, tenorid Nigel Rogers, Andrew King, Mark Padmore, Charles Daniels, Rogers Covey-Crump, bassid Alan Ewing, John Milne, Richard Wistreich) esitatud teos lindistati hiljem ja sellest tehti originaalkavandite järgi loodud kostüümide ja dekoratsioonidega film "Una Stravaganza dei Medici" Šveitsi televisiooni jaoks[11].

EestisRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri