William S. Gilbert
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2018) |
Sir William Schwenck Gilbert (18. november 1836 Strand, London – 29. mai 1911 Harrow Weald, Middlesex, tänapäeval London) oli inglise luuletaja, näitekirjanik, libretist, illustraator ja produtsent. Ta on kirjutanud üle 75 näidendi ja libreto, arvukalt lühijutte, luuletusi ja teatriarvustusi.
Õpingud muuda
W. S. Gilberti isa William Gilbert oli lühikest aega mereväe laevaarst, kuid hakkas seejärel kirjutama romaane ja lühijutte. Williami lisanimi Schwenck viitabki isa ristivanematele. W. S. Gilberti ema oli Anne Mary Bye Morris, apteeker Thomas Morrise tütar. Tal oli ka kolm nooremat õde. Williamil polnud oma vanematega lähedast kontakti. Vanemad tülitsesid sageli ning lahutasid 1876. aastal. Kui lapsed olid veel väikesed, elas pere mõne aasta Itaalias, seejärel Prantsusmaal, kus Gilbert läks seitsmesena kooli. Nad naasid Londonisse 1847. aastal.
Londonis jätkas Gilbert õpinguid esialgu Bromtonis Western Grammar Schoolis, seejärel Great Ealing Schoolis. Viimases neist kirjutas ta ka koolinäidendeid ja maalis dekoratsioone. 1856. aastal lõpetas ta Londonis King's Colledge'i.
Aastatel 1857–1866 töötas Gilbert riigiametniku, advokaadi ja ajakirjanikuna. 1860ndatel avaldas huumoriajakiri Fun tema joonistusi, värsse ja proosapalu. 1863 lavastati Londoni teatris Theatre Royal Lyceum and English Opera House tema näidend "Uncle Baby", mis oli mängukavas seitse nädalat. Gilberti esimene väga edukas näidend oli aga Donizetti koomilise ooperi "L’Elisir d’Amore" ("Armujook") ainetel kirjutatud paroodia "Dulcamara, or The Little Duck and the Great Quack" (1866).
Koostöö Arthur Sullivaniga muuda
Lavalise meelelahutuse ajalukku on Gilbert läinud tänu 25 aastat kestnud ja märkimisväärseid tulemusi andnud koostööle helilooja Sir Arthur Sullivaniga. Selle partnerluse tulemusena valmis 14 koomilise alatooniga inglise operetti või Savoy ooperit ("Thespis", "Trial By Jury", "The Sorcerer", "H.M.S. Pinafore", "The Pirates of Penzance", "Patience", "Princess Ida", "Iolanthe", "The Mikado", "Ruddigore", "The Gondoliers", "The Yeomen of Guard", "Utopia", "The Grand Duke"). Nende ooperite muusika kirjutas Sullivan ja libreto Gilbert. Nendes teostes oli teravat satiiri erinevate Briti institutsioonide, nagu lordide koda, laevastik, politsei, poliitikud, riigiametnikud jt, aadressil. Savoy ooperite populaarsus on kestnud juba üle saja aasta ja neid esitatakse endiselt nii Inglismaal kui ka mujal.
Savoy ajastu lõpp muuda
Kuna suhted Richard d’Oyly Carte’ga aina teravnesid, siis rajas Gilbert 1889. aastal Garrick Theatre. Koostöö Sullivani ja Richard d’Oyly Carte’iga ei laabunud aga enam mitte kuidagi. 1890. aastal puhkes Savoy teatri kolme produtsendi (Gilbert, Sullivan, Carte) vahel suur tüli teatri finantseerimise pärast. Gilbert küll võitis kohtuprotsessi, kuid see võit ei parandanud tema suhteid kahe teise produtsendiga. Ta tõmbus seejärel teatrielust tagasi ja asus elama oma farmi.
Ta kirjutas seal veel mitu näidendit, nagu "The Fortune Hunter" (eesti keeles 'kullakaevaja', 1897), "The Fairy’s Dilemma" ('haldja dilemma', 1904), "Fallen Fairies" ('langenud haldjad', 1909) ja luigelauluna "The Hooligan" ('huligaan', 1911).
Gilbert on kirjutanud ka libreto Alfred Cellieri ooperile "The Mountebanks" ja Sir Edward Germani ooperi "Fallen Fairies" libreto.
Isiklikku muuda
Gilbert abiellus 1867. aastal endast 11 aastat noorema Lucy Agnes Turneriga. Neil polnud lapsi.
15. juulil 1907 sai Gilbert tiitli sir Briti näitekunsti arendamise eest. Ta oli esimene Briti kirjanik, kellele anti see tiitel üksnes näidendite kirjutamise eest.
29. mail 1911 õpetas Gilbert kahte noort leedit, Winfried Isabel Emeryt ja 17-aastast Ruby Vivian Preece'i oma kodujärvel Grim’s Dyke’is ujuma. Kui Ruby Preece'il pind jalge alt kadus, tõttas Gilbert talle appi, kuid sai ülepingutuse tõttu südamerabanduse ja suri kohapeal.