Wilgefortis

Wilgefortis on rahvausu naispühak, kelle legend tekkis 14. sajandil ja kelle iseloomulikuks tunnuseks on suur habe.

Wilgefortist austasid inimesed, kes otsisid väljapääsu katsumustest, eriti aga naised, kes soovisid päästmist oma ahistavate abielumeeste käest.

Nimi muuda

Mõned arvavad, et tema nimi pärineb vanagermaani keelsest "heilige Vartez" ('püha nägu'), mis on tõlge itaaliakeelsest nimest "Volto Santo"; teised usuvad nime pärinevat ladinakeelsest väljendist "virgo fortis" ('tugev neitsi'). Inglismaal oli ta nimi Uncumber, Hollandis Ontkommer (kus ta nimi tähendab ‘põgeneja’). Saksa aladel oli ta tuntud kui Kümmernis (kus ta nimi tähistab mure või ärevusega seotut). Itaalias oli ta tuntud kui Liberata ja Librada Hispaanias (kus ta nimi tähendab ‘vabastatud’) ja Débarras Prantsusmaal (kus ta nimi tähendab ‘piiretest või tõketest vabanejat’). Sellistes kohtades nagu Sigüenza Hispaanias on ta kokku sulandunud teise püha Liberataga, Aguas Santase püha õe Marinaga, kelle tähtpäeva tähistatakse samuti 20. juulil.

Ajalugu muuda

Kunstiajaloolased on arvanud, et Wilgefortise kultuse alge pärineb ristilöödud Kristuse Ida-stiilis kujutamisest, eeskätt Lucca Volto Santost, mis on suur 11. sajandil nikerdatud kujutis Kristusest ristil (nüüd asendatud 13. sajandist pärineva koopiaga), kellel on mehehabe, kuid kes tavapärase niudevöö asemel, mis hilisel keskajal oli Lääne krutsifikside puhul normiks saanud, kannab kogupikkuses tuunikat, mis võis paista naise omana. Selle teooria kohaselt tõid palverändurid ja vahendajad järgmise 150 aasta jooksul väikeste koopiatena Wilgefortise kompositsiooni põhja poole Alpe ning harjumatu kujutis pani põhjapoolsed inimesed looma mingi oma narratiivi, et selgitada androgüünset ikooni. Mõned vanemad taolised ristilöödud Kristuse kujutised said uue otstarbe Wilgefortisena, uued kujutised aga olid juba selgelt mõeldud kujutama loodud pühakut, koos naiseriiete ja rindadega. Väidetavalt on mõnedesse varasematesse Jeesuse ristikujutistesse pandud tahtlikult, teoloogilistel põhjustel, sisse vihjeid androgüünsusele. Üksikkujutised näitasid tavaliselt Wilgefortist ristil, aga on olemas ka kaks kujutist, kus ta pühakute grupis olles kannab käes väiksemat risti kui oma atribuuti. Legendi mitmete stseenide kujutamine on ebaharilik, üks Saksast pärit näide on siin toodud illustratsioonina.

Antud pühaku kultuse populaarsust keskaja lõpuperioodil on seostatud devotio moderna ja keskaegse religioosse pühendumuse suundumusega, kus pingsat meditatsiooni ja iseenda Kristuse kannatustega samastamist julgustasid kirjanikud nagu näiteks Thomas Kempisest, kes oli aastast 1420 ringleva raamatu "Kristuse jälgedes" arvatav autor.

Legendi narratiivi kohaselt, mis mõnikord leiab aset Portugalis, on teismelise aadlipreili Wilgefortise isa (mõnedes versioonides paganast kuningas) lubanud ta naiseks mittekristlasest printsile (või teisele kuningale). Soovimatu abielu nurjamiseks olevat tütarlaps aga andnud neitsilikkuse tõotuse ning palvetanud, et ta eemaletõukavaks muutuks. Vastuseks oma palvetele tärkas tal habe, mis lõpetaski kihluse. Wilgefortise vihane isa lasknud seejärel tütre risti lüüa.

Püha Wilgefortis jäi Põhjamaades populaarseks gooti perioodi lõpuni; Westminster Abbey Henry VII kabelis on eriti veetlev nikerdis seisvast ja ristihoidvast kaunist Wilgefortisest väga pika habemega. Samasuguses poosis, kergelt habetunult, on teda kujutatud Hans Memlingu triptühhonil ukse välisküljel. Wilgefortise müüt paljastati otsustavalt 16. sajandi lõpus (peale perioodi 15. ja 16. sajandil, mil ta oli väga populaarne) ja seejärel ta kujutamine kõrgkunstis kaob, kuigi kandub rahvalikes vormides ka veel 20. sajandisse, eeskätt Baierimaal ja Austrias, aga samuti Põhja-Prantsusmaal ja Belgias. 12. sajandil valminud Beauvais' Saint-Etienne'i kirikus on 16. sajandist pärit ristilöödud püha Wilgefortise puukuju. Pühak on kujutatud sinises täistuunikas ja korraliku habemega. Teda austatakse Argentinas püha Librada nime all.

Sageli kujutatakse Wilgefortist ta jalgade juures asuva viiuldajaga ja ühe kingaga. See tuleneb legendist, mida samuti seostatakse Lucca Volto Santoga, kus üks kuju jalas olev hõbeking iseenesest vaese palveränduri jalge ette kukkus. Wilgefortise versioonis sai tõenäoliselt 13. sajandil vaesest palverändurist viiuldaja.