Wake Me Up When September Ends

Wake Me Up When September Ends
Green Day singel ; albumilt "American Idiot"
Välja antud	13. juuni 2005
Formaat	7", CD, VHS, digitaalselt allalaaditav
Salvestatud	september 2003
Stiil	Alternatiivrokk, emo
Pikkus	4:45
Plaadifirma	Reprise, Warner Bros.
Autor	Billie Joe Armstrong, Mike Dirnt, Tré Cool
Produtsent	Rob Cavallo
Green Day singlite kronoloogia

"Wake Me Up When September Ends" on USA rokkbändi Green Day 11. laul albumilt "American Idiot". Laul anti albumi neljanda singlina välja 13. juunil 2005 ning selle pikkus on 4:42.

Laulu sünnilugu

Kui Green Day solist Billie Joe Armstrong oli kümneaastane, diagnoositi tema isal Andyl juulis 1982 kõrivähk ning öeldi, et tal on jäänud elada veel kaks kuud. Billie Joe ei suutnud sellega leppida ning oli enamiku ajast oma toas. 16. septembril 1982 Andy surigi, olles 54-aastane. Billie hakkas matustel nutma, jooksis koju ning lukustas end oma tuppa. Kui ema teda ära kutsuma läks, ütles Billie ainult: "Ärata mind üles, kui september lõpeb" ("Wake me up when September ends"). Nii sai laul pealkirja. Laul ise sündis 2002. aastal, 20 aastat pärast isa surma. On oletatud ka, et Billie Joe kirjutas laulu 1989. või 1990. aastal – esimeses salmis mainitakse, et isa surmast on möödunud seitse aastat. Kuid pole tõestatav, et laul just sellel ajal kirjutati. Nii või teisiti, Billie Joe emotsioonid olid liiga tugevad, et laulu kohe linti laulda ning see läks hoopis 2004. aasta albumile "American Idiot". Ta on ise tunnistanud, et seda laulu on raske laulda (on teada vähemalt kolm juhust, kus ta on laulu ajal nutma hakanud, ka Bullet In A Bible kontsertvideol oli seda tema näost väga lähedalt ja selgelt näha), kuid et see on igal juhul teraapiline ning ta peab seda oma kõige autobiograafilisemaks teoseks. See laul on albumil ainus, millel pole teadaolevat seost albumi peategelase Jesus Of Suburbiaga. Arvatakse ka, et Billie Joe kirjutas laulu inspireerituna 11. septembri terrorirünnakutest.

Muusikavideo

Muusikavideo alguses on näha armunud paari. Tüdruk vihastab, kui saab aru, et poiss oli registreerinud end sõduriks Iraaki, kuigi oli lubanud teda mitte jätta.

Kontsertesitused

Laulu esimene kontsertesitus oli American Idioti turnee ajal, Armstrongi isa surma-aastapäeval 16. septembril 2004 Hollywoodis Music Box Theatre'is (praeguse nimega The Fonda Theatre). Laulu esitati kontsertidel aastatel 2004–2014 ja mõnel korral uuesti aastal 2017.

2004. aasta esitused kõlavad robustselt ja kiiresti esitatult ning Jason Freese, kes on Green Day klahvpillimängija, kasutab palju süntesaatorit.

2005. aasta esitused on tavalise kiirusega ja võimsamad (instrumentaalüleminekul teisele salmile kõlab pärast kaht tavalist kitarritakti neli taktipikkust elektrikitarrinooti).

2009. aastal esitas Armstrong laulu ainult akustilise kitarri saatel. Kuna laulu originaalsoolot ei olnud võimalik akustilise kitarriga mängida, kasutas Armstrong alternatiivset soolot. Lugu lõppes kohe pärast kitarrisoolot ja läks üle "Time Of Your Life (Good Riddance)'iks.

2010. aasta versioonid olid samuti akustilise kitarriga ja kärbitud, kuid teise salmi ajal lisandusid bass, trummid, elektrikitarr (põhisoolot mängis nüüd kitarrist Jason White) ja klahvpillid. Ka seekord lõppes laul pärast kitarrisoolot.

2012. aastal esitati laulu ainult üks kord, õhtul vastu 16. septembrit, ning see oli tõenäoliselt laulu halvim kontsertesitus – heli kõlas saalis viletsalt ning bass ja trummid paistsid teistest instrumentidest üle kõlavat. Akustilist kitarri ei kasutatud enam ja laul oli uuesti täispikkuses (välja arvatud see, et üleminek teisele salmile oli nelja, mitte kuue takti pikkune; esimene salm oli ainult bassi ja elektrikitarri saatel, trumme ja teist kitarri ei kasutatud). Kuna oli isa 30. surma-aastapäev, siis muutis Armstrong laulu alguses sõnu – nagu olekski isa surmast 7 aasta asemel 30 aastat möödunud ("Like my father's come to pass, 30 years has gone so fast") – ja võttis muudetud sõnad lõplikult kasutusele. Mainitud sündmuse pärast oli Armstrongil väga raske seda laulu laulda. Tema hääl murdus korduvalt laulu ajal ning vahetult enne kitarrisoolot karjus ta katkeva häälega "Daddy!!!" ('issi'), mille peale Jason White ehmatas ja jättis ühe takti algusest vahele. Pärast kitarrisoolot laulma hakates ei suutnud Armstrong nutma puhkemisest hoiduda ning vahetas laulurea, kus oli jälle isa surma mainitud, teise salmi rea vastu.

2013. ja 2014. aasta esitused olid lihtsakoelisemad ning ühtlasi ühed viimastest. Viimane täisesitus oli 3. märtsil 2014 Perthis Austraalias.

Revolution Radio turnee keskel, 18. juunil 2017 Budapestis, lisati laul uuesti kontserdi esitusnimekirja, kuid seda ei esitatud igal kontserdil, vaid osaliselt ja harvadel juhtudel. Vähemalt ühe korra esitati laulu ka pikemalt, samamoodi nagu 2010. aastal (kaks salmi ja kitarrisoolo ning terve bändiga).