Vladimir Luht

Vladimir Luht (8. mai 1912 Tallinn – 18. detsember 1969) oli eesti kontrabassimängija.

Sündis maalritöölise Johannes Luhti perekonnas.

Alghariduse omandas Tallinna 8. algkoolis, mille lõpetas 1926. aastal.1928 – 1939 õppis Luht katkestustega Tallinna Konservatooriumi prof. Julius Vaksi trompetiklassis. Kutselise muusikuna alustas ta tööd kohvikus Marcelle.

1937. aastal algas teenistus Tallinna Garnisoni orkestris, mis 1940. aasta pöördelistel päevadel reorganiseeriti Balti Eri-sõjaväeringkonna Staabi orkestriks. Orkestrist saadeti ta rindele, sealt aga 1942. aastal Eesti Riiklike Kunstiansamblite puhkpilliorkestrisse. Arenev kopsutuberkuloos sundis maha jätma trompeti ja alustama kontrabassimänguga, mida juhendas kunstiansamblite päevil kolleeg Kalju Viluoja.

Pärast sõda jätkas Vladimir Luht kontrabassimängu õppimist Tallinna Riiklikus Konservatooriumis algul Johannes Kuusemetsa, hiljem Paul Sarve kontrabassiklassis, mille keskastme kursuse lõpetas ta 1951. aasta kevadel. Samaaegselt õppimisega konservatooriumis töötas ta ka Eesti Raadio Sümfooniaorkestris.

1957. aastal kutsuti Luht Estonia Teatri Sümfooniaorkestri kontrabassirühma kontsertmeistri ametikohale, kus ta töötas kuni surmani 1969. aastal.

Pedagoogilist tööd alustas Luht 1954. aastal Tallinna Muusikakoolis, aasta hiljem ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Tema klassis õppis aastatel 1955 – 1969 üheksa üliõpilast. Tuntumad tema õpilased on Peeter Paemurru, Meeme Saareväli, Aare Suss, Kaupo Olt.

Vladimir Luht viis kontrabassimängu õpetuse teistele alustele kui see seni oli olnud. Kõige silmatorkavam oli saksa poogna vahetamine prantsuse poogna vastu. Suure väärtusega olid aga pisitasa omandatud ja igapäevases pedagoogilises töös rakendamist leidnud Moskva Gnessinite-nimelise Muusikapedagoogika Instituudi prof. Vladimir Homenko pedagoogilised ja metoodilised vaated. Luhti õhutamisel ja aktiivsel kaasabil hakkas täienema ka kontrabassiklassi repertuaar.