Vladimir Luht

Vladimir Luht (8. mai 1912 Tallinn – 18. detsember 1969) oli eesti kontrabassimängija.

Vladimir Luht sündis maaler Johannes Luhti peres. Ta lõpetas 1926. aastal Tallinna 8. Algkooli. Aastatel 1928–1939 õppis ta (katkestustega) Tallinna Konservatooriumi prof. Julius Vaksi trompetiklassis. Kutselise muusiku teed alustas ta kohvikus Marcelle.

1937. aastal algas teenistus Tallinna Garnisoni orkestris, mis 1940. aastal reorganiseeriti Balti Eri-sõjaväeringkonna Staabi orkestriks. Orkestrist saadeti Luht rindele, sealt aga 1942. aastal Eesti Riiklike Kunstiansamblite puhkpilliorkestrisse. Arenev kopsutuberkuloos sundis trompetimängust loobuma. Selle asemel hakkas ta mängima kontrabassi, teda juhendas kunstiansamblite päevil kolleeg Kalju Viluoja.

Pärast sõda õppis Vladimir Luht kontrabassi Tallinna Riiklikus Konservatooriumis algul Johannes Kuusemetsa, hiljem Paul Sarve kontrabassiklassis; keskastme kursuse lõpetas ta 1951. aasta kevadel. Õppetöö kõrvalt töötas ta Eesti Raadio Sümfooniaorkestris.

1957. aastast kuni surmani 1969. aastal oli Luht Estonia Teatri Sümfooniaorkestri kontrabassirühma kontsertmeister.

Pedagoogitööd alustas Luht 1954. aastal Tallinna Muusikakoolis, aasta hiljem ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Tema klassis õppis aastatel 1955–1969 üheksa üliõpilast, nende seas näiteks Peeter Paemurru, Meeme Saareväli, Aare Suss, Kaupo Olt.

Vladimir Luht tõi senisesse kontrabassiõpetusse uusi tuuli. Kõige silmatorkavam oli Saksa poogna vahetamine Prantsuse poogna vastu. Suure väärtusega olid aga pisitasa omandatud ja igapäevases pedagoogilises töös rakendamist leidnud Moskva Gnessinite-nimelise Muusikapedagoogika Instituudi prof. Vladimir Homenko pedagoogilised ja metoodilised vaated. Luhti õhutusel ja kaasabil hakati täiendama ka kontrabassiklassi repertuaari.