Virtuaalne meeskond

Virtuaalse meeskonna mõistega tähistatakse rühmatööviisi, mille puhul rühma liikmed on üksteisest lahutatud või geograafiliselt hajutatud ning rühma liikmete vaheliseks suhtlemiseks ja ülesannete lahendamiseks kasutatakse peamiselt elektroonilist kommunikatsiooni ja infovahetust.[1][2]

Seejuures kasutatakse erinevaid tehnoloogilisi võimalusi (nt audio, tekst, pilt). Virtuaalsuse tase on varieeruv sõltuvalt kasutatavast vahendist. Leitakse, et arvuti vahendatud suhtlus (computer-mediated communication, CMC) on madalama meediarikkuse tasemega ning piirab sotsiaalseid ja kontekstuaalseid vihjeid (kõrgem virtuaalsuse tase) üsna palju. Videokonverents (videoconference, VC) on kõrgeima meedia rikkuse ja sünkroonsuse tasemega ning selle kasutamine lubab suuremat sotsiaalset kohalolekut ja kommunikatsiooni vihjeid (madalam virtuaalsuse tase).[viide?]

Rühma interaktsiooni stiilRedigeeri

Rühma interaktsiooni stiil näitab viisi, kuidas rühma liikmed üksteisega suhtlevad, üksteist mõjutavad ja ühisele ülesandele lähenevad. Rühma interaktsiooni stiil võib kas soodustada või takistada rühma tulemuste saavutamist.

Cooke ja Szumal on välja toonud kolm erinevat, kuid omavahel seotud stiili: konstruktiivne, agressiivne ja passiivne. Konstruktiivne stiil koosneb koostöövalmidusest ning integreeriva ja vastastikuse toetuse pakkumisest rühmaliikmete vahel. Selles stiilis esinevad nii ülesandele kui ka sotsiaal-emotsionaalsetele suhetele orienteeritus. Agressiivne stiil viitab konkureerivale, käskivale, sundivale, veenvale ja juhatavale tööviisile rühmaliikmete vahel. Stiili iseloomustab rõhk ülesandele orienteeritud käitumisele. Passiivne stiil koosneb konformse, osavõtmatu, sõltuva ja enamusega nõustuva stiili näitamisest. Sel juhul on rõhk pandud rühma säilitamise aspektidele.[3]

Potter ja Balthazard on leidnud, et rühma interaktsiooni stiil sõltub mingil määral kommunikatsiooni kontekstist ning e-posti tingimustes kasutatakse rohkem passiivset stiili, näost näkku suhtlevad meeskonnad aga kasutavad rohkem konstruktiivset stiili.[4][5] Ka on selgunud, et e-posti vahendusel töötavad meeskonnad puutuvad suuremas mahus kokku (emotsionaalse) väljendus- ja suhtlusraskustega (negatiivne konfliktijuhtimine, vaoshoidmatu käitumine jne) võrreldes traditsiooniliste rühmadega. Näost näkku suhtlevate meeskondade suhtlemises ja interaktsioonis oli rohkem vestluse elemente, kuid virtuaalses keskkonnas on need vajalikud ressursid raskemini kättesaadavad.[viide?]

Gonzalez-Navarro jt virtuaalsest meeskonnastRedigeeri

Gonzalez-Navarro jt on uurinud virtuaalse meeskonna suhtlemise stiile aja jooksul ning seda, kuidas mõjutab virtuaalsuse tase rühma tulemusi. Uuringus osalevad inimesed olid jaotatud rühmadesse, mille liikmed suhtlesid rühmasiseselt videokonverentsi või e-kirja teel. Nad püstitasid hüpoteesid, et (1) rühma arengu algstaadiumis eeldatakse erinevusi rühma suhtlemise stiilides videokonverentsi tingimuses olevate rühmade ja e-posti tingimuses olevate rühmade vahel; (2) aja jooksul vähenevad erinevused suhtlemise stiilides videokonverentsi ja e-posti rühmade vahel; (3) konstruktiivne stiil parandab rühma tulemusi videokonverentsi tingimustes, agressiivne ja passiivne stiil põhjustavad halvemaid tulemusi e-posti tingimustes.[6]

Uuringus osales 44 rühma, millest igas oli 4 inimest (kokku 176 osalejat). Rühmad olid juhuslikult määratud erinevatesse tingimustesse, kus suhtlemise kontekstid erinesid virtuaalsuse tasemete osas. Ühes tingimuses olevad 22 rühma kasutasid videokonverentsi, mis lubas liikmetel näha ja kuulata üksteist, teises tingimuses olevad 22 rühma kasutasid e-posti, kus liikmed said kasutada ainult kirjutatud informatsiooni e-kirjades (electronic mail system). Rühma liikmed olid üksteistest füüsiliselt isoleeritud ja elektrooniliselt sõltuvad ning pidid pidevalt suhtlema selleks, et jagada üksteisega ülesandele kohaseid infot ja teadmisi. Kõik rühmad pidid arendama inimressursside ettevõtte loomise projekti. Rühma liikmed kohtusid kord nädalas ühe kuu jooksul. Iga sessiooni ajal oli neil erinev eesmärk ja oodatavad tulemused. Mõlemas tingimuses oli iga rühma liige paigutatud eraldi ruumi ilma otsese füüsilise kontaktita teiste rühmaliikmetega.

Uuringu käigus vaadeldi, hinnati ja määratleti igale rühmale omane interaktsiooni stiil. Rühma tulemusi hinnati meeskonna objektiivse ja subjektiivse sooritusega. Meeskonna objektiivset sooritust hinnati kirjaliku raporti kaudu, mis kajastas rühma ülesande tulemusi teatud kriteeriumite järgi. Meeskonna subjektiivset sooritust hinnati skaalaga, mis mõõdab tajutud rahulolutunnet ülesande tulemuste osas. Hinnangud anti erinevate sessioonide ajal, mis lubas võrrelda tulemuste muutusi aja jooksul.

Tulemustest selgus, et videokonverentsi tingimustes ilmneb sagedamini konstruktiivne (koostöövalmidus, vastastikuse toetuse pakkumine) suhtlemise stiil, meili teel suhtlemise tingimustes aga agressiivne (konkureeriv, käskiv, sundiv) ja passiivne (osavõtmatu, sõltuv) stiil. Samuti selgus, et need erinevused ei muutu rühma töötamise aja jooksul.

Autorite teine hüpotees, mille järgi pidanuks aja jooksul videokonverentsi ja e-posti tingimuste vahelised erinevused kahanema, lükati ümber. Konstruktiivse stiili tase oli esimesel sessioonil kõrgem, võrreldes hilisemaga mõlemas tingimuses.

Konstruktiivse stiili suurenemisel videokonverentsi tingimustes suurenes ka subjektiivne rühma sooritus. Nendel rühmadel, kes kasutasid suhtlemiseks e-posti, ilmnes vastupidine efekt – konstruktiivse stiili suurenemisel vähenes subjektiivne rühma sooritus. Põhjendus võib peituda selles, et e-posti tingimustes töötava rühma liikmed kalduvad ülesande täitmise probleemide (attributional errors) ning kommunikatsiooni osas süüdistama pigem kaugel olevate partnerite isiksust.

Passiivse interaktsiooni stiili suurenemisel e-posti tingimustes suurenes ka subjektiivne rühma sooritus ja vähemal määral ka objektiivne sooritus, kuid videokonverentsi tingimustes need vähenesid. Seda võib seletada nii, et e-posti tingimustes on võimalik passiivseid liikmeid kergemini ignoreerida või nende suhtumine võib olla teiste liikmete poolt kergemini tõlgendatud kui rühma säilitamise aspektidele rõhumine. Videokonverentsi kasutava rühma liikmed teadvustavad passiivset käitumist aga paremini, suurendades mõttetu jõupingutuse tajumist, mis omakorda mõjub negatiivselt nii subjektiivsetele kui ka objektiivsetele tulemustele.

ViitedRedigeeri

  1. Anne Powell, Gabriele Piccoli, and Blake Ives. Virtual teams: a review of current literature and directions for future research. The DATA BASE for Advances in Information Systems - Winter Vol 35, nr 1, 2004.
  2. Ale Ebrahim, N.; Ahmed, S.; Taha, Z. (Detsember 2009). Virtual R & D teams in small and medium enterprises: A literature review. Published in: Scientific Research and Essays , Vol 4, Nr 13 (Detsember 2009): lk 1575-1590.
  3. Cooke, R. A. & Szumal, J.L. (1994). The impact of group interaction styles on probleem-solving outcomes. Journal of Applied Behavioral Science, 30(4), lk 415-437.
  4. Potter, R.E., & Balthazard, P.A. (2002). Virtual team interaction styles: assessment and effects. International Journal Human Computer Studies, 56(4), lk 423-443.
  5. Potter, R.E., & Balthazard, P.A. (2002). Understanding human interaction and performance in the virtual teams. Journal of Information Technology and Application, 4(1), lk 1-23.
  6. Gonzalez-Navarro, P., Orengo, V., Zornoza, A., Ripoll, P., Peiro, J. M. (2010). Group interaction styles in a virtual context: The effect on group outcomes. Computers in Human Behavior 26, lk 1472-1480.