Viltina sadamakompleks
Viltina sadamakompleks on 11.–12. sajandisse dateeritud sadama- ja kärajakoht ehk rahvakoosolekute kogunemispaik Saaremaa vallas Viltina külas[1]. 2004.–2006. aastal viidi seal arheoloog Marika Mägi juhendamisel läbi arheoloogilised kaevamised ühtekokku 330 m2 suurusel alal, mis jagunes kuue eri kaevandi vahel. Kaevamiste käigus leiti hoonete, paadisildade ja tõenäolist kogunemisplatsi ümbritseva tara jäänused ning neli põletusmatust.[2]
Paadisildade jäänused muuda
Arheoloogiliste kaevamistööde käigus on leitud kahe postidele toetunud paadisilla jäänused, mis asetsesid süvendatud ranna vastus[1]. Nimelt leiti kaevandist inimtekkelised kivikuhjatised, milles tuvastati postikohad. Arheoloog Marika Mägi hinnangul on tegu paadisildade alguskohaga, mis asetsesid teineteisest 4,2 meetri kaugusel, toonase rannajoonega risti.[2]
Hoonete jäänused muuda
Kaevanditest leitud hoonete jäänuseid iseloomustavad laiali vajunud paeplaatidest vööndid, mida võidi kasutada rõhtpalkhoonete hüdroisoleerimiseks maapinnast. Suurem osa leitud hoonetest olid 8–12 m2 suurused nelinurksed ehitised, kuid on leitud tõendeid ka vähemalt ühest ümmarguse põhiplaaniga püstkojast.[1]
Õhuke kultuurkiht ja leiumaterjali dateerimine lubab oletada, et sadamakompleksi kasutati 150–200 aastat[2]. Seejuures ei leitud hoonetest ühegi ahju jäänuseid, mis viitab sellele, et Viltina sadamakohta talvel ei kasutatud[1].
Tara jäänused muuda
Kolmest kaevandist leiti mitmekordseid kiviridu, mis meenutavad kiviaia talda.[1] Oletatavasti oli nende peale ehitatud puidust tara, mis ümbritses kogu kompleksi. Taralõikude keskel on tõenäoliselt 18.–19. sajandil rajatud kiviaiaga maalapp, mille kaevamisel leiti kividest puhastatud ja kõvaks tambitud pinnas ühes üksikute leidudega. Arheoloog Marika Mägi tõlgendusel on see osa suuremast kogunemisplatsist.[2]
Matused muuda
Sadamakoha läänepiiril kaevati 4 x 2 meetri suurust põletusmatustega kivikalmet, millest leiti 11. sajandi naiseehete kogum. Seda kalmet kaevati esmakordselt juba 1940. aastal seoses Nõukogude Venemaa plaaniga rajada siia sõjaväebaas. Lisaks kivikalmele leiti sadamakompleksi alalt veel neli põletusmatust, mis asusid hoonestatud alal. Kolm neist leiti suurte raudkivide vahelt, paeplaatide alt, mis võib tähendada, et matused asetati algselt puukasti, mis kaeti paeplaatidega. Vähemalt kahe puhul osutasid leiud, et maetud oli naised: naiste noatupe pronksnaastud, hoburaudsõled, pronkskellukesed ja -rõngad, rinnakee osad ja käevõrude katked. Neljas matus oli Saaremaa oludes võõrapärane: põlenud inimluud olid pandud savinõusse ja kaetud lameda kiviga. See võibki viidata sellele, et maetu oli võõramaalane, mitte kohalik.[2] Leiud asuvad SA Saaremaa Muuseumi arheoloogiakogus ning kannavad numbrit SM 10464:1–318 A.
Välislingid muuda
- Alo Lõhmuse artikkel Saaremaa muinassadamad ilmuvad maapõuest nähtavale 12.07.2005 Eesti Ekspressis
- Viltina sadamakoht SA Osiliana leheküljel.
- Viltina kalme SA Osiliana leheküljel.
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Mägi, Marika (2023). "Sadamad ja kogunemiskohad". Helme, Eneken (toim). Eesti kunsti ajalugu 1 (1100–1520). Tallinn: Kultuurileht. Lk 45–47. ISBN 9789916989333.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Mägi, Marika (2009). "Saaremaa muinassadamad – Viltina". Pesti, Olavi (toim). Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2007–2008. Kuressaare: Saaremaa Muuseum. Lk 3–35.