Ava peamenüü

Viljastamine katseklaasis

lastetusravi meetod

IVF (in vitro fertilisation) ehk munaraku kehaväline viljastamine on protsess, mille käigus viiakse munarakk ja seemnevedelik kokku katseklaasis ning emakasse siiratakse embrüo.

Maailmas sündis esimene nn katseklaasi laps aastal 1978. Inglismaal, Eestis aastal 1995.

Arvatakse, et tänu kunstlikule viljastamisele on sündinud üle 8 miljoni lapse.[1]

TerminoloogiaRedigeeri

Ladina keelne väljend “in vitro” tähendab “klaasis” ning see viitab katseklaasidele, milles tehakse bioloogilisi eksperimente. [2]

Väljend “katseklaasilaps” viitab samuti Petri tassile, milles tavaliselt IVFi läbi viiakse.

In vitro fertilisation ehk IVF on viljatusravi meetod.[3]

MeetodRedigeeri

IVF viiakse läbi nii loomuliku menstruaaltsükli ajal kui ka stimuleeritud ovulatsiooniga. Rasestumise tõenäosus on suurem stimuleeritud ovulatsiooniga.[4]

Ovulatsiooni ajal kogutakse naiselt munarakud. Selleks punkteeritakse munasarja tupe kaudu. Mees annab spermaproovi samal päeval kui kogutakse naise munarakud. Enne munarakkude kogumist ja spermaproovi andmist tuleb hoiduda suguühtest 2-5 päeva.[4]

Katseklaasis viiakse kokku munarakk seemnevedelikuga, et saaks toimuda viljastumine. Raskekujulise spermapatoloogia korral võib rekkida vajadus seemnerakk otse munarakku süstida (ICSI).[4]

Viljastatud munarakust areneb embrüo ja see siirdatakse mõni päev hiljem emakasse.[4]

KomplikatsioonidRedigeeri

IVFi ettevalmistamise käigus võib tekkida munasarjade hüperstimulatsiooni raske vorm, mida iseloomustab üldine turse tekkimine kudedes. See komplikatsioon vajab ilmtingimata haiglaravi.[4]

Kui munarakud kogutakse narkoosis, on võimalikud narkoositüsistused.  Seotud on need eelkõige organismi ülitundlikkusega ravimitele, mille tulemusena võib tekkida allergiline šokk. Esinemissagedus sellel tüsistusel on 0,5:10 000.[4]

Ülejäänud embrüod ja munarakudRedigeeri

Kui IVFi tulemusena saadakse rohkem embrüoid, kui on protseduuri läbiviimiseks vaja, siis saab embrüod säilitada külmutamise teel hilisemaks siirdamiseks.[4]

AjaluguRedigeeri

Esimene laps, kes sündis IVF meetodi tulemusena, oli Inglismaal 25. juulil 1978 ilmale tulnud Louise Brown.[5] Protseduuri arendasid välja ja viisid läbi füsioloog Robert G. Edwards, günekoloog Patrick Steptoe ning embrüoloog Jean Purdy.[6]Edwardsit premeeriti aastal 2010 selle saavutuse eest Nobeli füsioloogia ja meditsiini auhinnaga.[7] Teistele teadlastele see au ei laienenud, sest Nobeli preemiat ei anta välja postuumselt.

Esimene Eestis ja ka Baltimaades sündinud IVF meetodil eostatud laps tuli ilmale 26. augustil 1995. aastal Tallinna Keskhaiglas. Viljastamine ja embrüo siirdamine toimusid Tartu Ülikooli kliinikus doktor Andrei Sõritsa juhendamisel. [8]

Vanim IVFi abil lapse saanud naine on 73-aastane Mangayamma Yaramati, kes sünnitas 5. septembril 2019. aastal kaksikud tüdrukud. Kuna Mangayamma oli juba 25 aastat varem alustanud menopausi, kasutati protseduuriks ta abikaasa spermat ning doonori munarakku. [9]

EetikaRedigeeri

Siirdamiseelne geneetiline diagnoos või sõeluuringRedigeeri

Siirdamiseelne geneetiline diagnoos oli algselt loodud, et eristada geneetiliselt päritava haigusega embrüosid. Ent kuna seda meetodit on kasutatud ka teatud tunnustega embrüote valimiseks, on tekkinud eetilised küsitavused. Peamiselt, et kas inimesel on õigus manipuleerida, milline laps talle sünnib või peaks.[10]

RahaahnusRedigeeri

Eetiline murekoht on ka viljatusravi muutumine tööstuseks, millelt saab kasumit teenida. Kuigi Eesti seadused seda keelavad, on näiteks USAs ühele naisele siirdatud 12 embrüot korraga, mis tõi endaga kaasa kaheksike sünni ning palju meediakajastust.[11] Samuti muretsetakse kasumi eesmärgil IVFi ülekasutamise pärast ehk IVF protseduuri reklaamitakse ja viiakse läbi naistel, kellel seda tegelikult vaja pole.[12]

Religioossed küsimusedRedigeeri

Katoliku kirik usub, et embrüol on hing eostamise hetkest, mistõttu on nad vastu IVFiga kaasneda võivale embrüode hävitamisele. Samuti on nad kunstliku viljastamise vastu, kuna usuvad, et seksuaalne vahekord on oluline osa abielust ning eostamisprotsessist. [13]

Islamis on kunstlik vlijastamine lubatud, seni kuni see leiab aset abielu paari sugurakkudega ja embrüo siirdatakse sama paari naisele. [13]

Eesti Kirikute Nõukogu läkituse kohaselt toetavad kõik liikmeskirikud peale Rooma Katoliku Kiriku Apostelliku Administratuuri Eestis kunstliku viljastamist, mis toimub abikaasade sugurakkudega, eeldusel, et varuembrüosid ei kõrvaldata. Doonorrakkude kasutamise puhul arvamused erinevad.[14]

Emotsionaalne sideRedigeeri

Mõned uuringud osutavad, et vanemad, kelle laps on kunstliku viljastamise teel eostatud, demonstreerivad oma lapsega suuremat emostsionaalset seotust ning nad naudivad vanemaks olemist rohkem, kui vanemad, kelle laps on eostatud naturaalsel viisil.[15]

LegaalsusRedigeeri

Eestis reguleerib kunstliku viljastamist kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus. Selle kohaselt võib Eestis kunstlikult viljastada ainult täisealist kuni 50-aastast teovõimelist naist tema enda soovil ning naine peab selleks andma kirjaliku nõusoleku. Naisele võib ühe kunstliku viljastamise ajal üle kanda kuni kolm embrüot, mis on kõik loodud samadelt isikutelt pärinevatest sugurakkudest. Keelatud on teaduslikuks uurimistööks kasutatud embrüo siirdamine naisele. Samuti on keelatud embrüo manipuleerimine kloonimise eesmärgil, kahe erineva DNAga embrüo ühendamine, arenemisvõimelise embrüo loomine inimese ja looma sugurakkude ühendamise teel ning lapse soo valimine, välja arvatud siis, kui seda on tehtud hoidmaks ära lapse haigestumist raskesse soolisse pärilikku haigusesse.[16]

Lühidalt teistest meetoditestRedigeeri

IUI (intrauterine insemination) ehk emakasisene viljastamine on meetod, mille korral süstitakse mehe sperma peene kateetri abil emakaõõnde. See meetod on näidustatud, kui mehe spermaga esineb kergema astme probleeme, probleemid on seotud emakakaelaga või kui lastetuse põhjus on ebaselge. Üle 40-aastastel naistel on IUI tulemuslikkus väga madal. [4]

Võõrast munarakust pärit embrüoga viljastamine on meetod, mida kasutatakse, kui naiselt ei ole võimalik meditsiinilistel põhjustel munarakku saada. Sellisel juhul viljastatakse doonori munarakk IVF meetodil ning siiratakse tekkinud embrüo patsiendile.[4]

ViitedRedigeeri