Veiste katk on väga nakkuslik, ägedalt kulgev veiste viirushaigus, mida iseloomustub veremürgistus, limaskestade põletik ja suur suremus. Haigusele on vastuvõtlikud kodusõralised, eelkõige veised ja pühvlid. Väikemäletsejalised haigestuvad harva. Viirus levib saastunud sööda, allapanu, transpordivahendite ja inimese vahendusel.[1]

Rinderpest morbillivirus

Taksonoomia
Riik Viirused Virus
Selts Mononegavirales
Sugukond Paramüksoviirused Paramyxoviridae
Perekond Morbilliviirus Morbillivirus
Liik Rinderpest morbillivirus

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) teatas 14. oktoobril 2010, et ülemaailmne kampaania veiste katku likvideerimiseks on lõpusirgel. 25. mail 2011 teatas FAO, et 198 riiki on vabad katkust ning viimased 8 riiki töötasid vabanemise nimel. 2011. aasta juunis teatas Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, et veiste katk on tõrjutud.[2]

Viirus muuda

Veiste katku viirus (RPV) kuulub Morbilliviiruste perekonda, kuhu kuuluvad ka koerte katku viirus (CDV) ja leetrid. Tegemist on RNA-viirusega, mille transkriptsioon toimub nakatunud raku tsütoplasmas ja membraanis. Leetrite viirus arenes ilmselt 11.-12. sajandil. Arvatakse ka, et viirus võis välja areneda juba varem, umbes 7. sajandi paiku (sellele viitavad mõned kirjalikud allikad).[3][4]

Haigus muuda

 
Veiste katkuga lehm, 1982

Puhangu ajal oli suremus väga suur, lähenedes 100%-le.[5] Haigus levib peamiselt läbi otsese kontakti või juues reostunud vett.[6]

Veiste katku üliägeda vormi korral esineb palavik (40–41,7 °C) ja limaskestade kahjustused. Kahe-kolme päeva pärast haigestunu sureb.[1]

Klassikalise ehk ägeda vormi korral ilmneb palavik (40–41,3 °C), isutus ja sellega kaasnevad loidus ja piimatoodangu langus. Esineb ka silmapõletikku ja ülitundlikkust valgusele. Nakatunud looma roe on tume ning võib sisaldada verd ja lima. Surm saabub 6.–12. haiguspäeval.[1]

Ajalugu muuda

Päritolu muuda

Haigus arvatakse pärinevat Aasiast, kust see on levinud kariloomade transpordiga. Veiste katku on kirjeldatud juba Vana-Egiptuses – väidetavalt olevat see olnud just üks kümnest hädast, mis seda maad laastas, nii väidab heebrea piibel. Umbes 3000 eKr jõudis veiste katk Egiptusse, kust edasi levis üle kogu Aafrika.

 
Veiste katku surnud lehmad, Lõuna-Aafrika, 1896

Veiste katku puhanguid on toimunud läbi ajaloo. Eriti tugevad viirusepuhangud toimusid 18. sajandil Euroopas, mil neid toimus lausa kolm, aastatel 1709–1720, 1742–1760 ja 1768–1786.[7]

1890. aasta viirusepuhang tappis 80–90% kõikidest Lõuna-Aafrika veistest ning ka Aafrika Sarve piirkonnas elutsevad veised.

Leviku piiramine muuda

18. sajandi alguses oli selgelt näha, et veiste katk sarnaneb suuresti rõugetega – sümptomid olid samad. Tollase paavsti ihuarst Giovanni Maria Lancisi soovitas tappa kõik nakatunud ja nakkusega kokku puutunud loomad. Selline teguviis ei olnud aga väga populaarne ning leidis rakendust vaid vähesel määral sajandi esimeselt poolel. Hiljem toimiti nõnda mitmes riigis ja edukalt, vaatamata sellele, et see oli väga kulukas ja drastiline, mistõttu oli selle teostamiseks vaja tugevat keskvõimu. Kuna antud meetodil oli palju varjukülgi, siis prooviti leida muud lahendust. Hakati uurima, kas oleks mõnda ravimit või saaks kuidagi haigust üldse ära hoida. Viidi läbi vahelduva eduga erinevaid katseid, kuid kuna midagi uut ei avastatud, siis hääbusid püüdlused vastumürki leida õige pea. Veiste katku aga oli jätkuvalt tohutuks probleemiks. Tolleaegsetel teadlastel olid puudulikud teadmised nakkushaiguste üldise leviku kohta.

Vaktsineerimine muuda

1999. aastal tunnustati Dr Walter Plowrighti veiste katku vaktsiini väljatöötamise eest.[8]

1999. aastal prognoosis FAO, et veiste katk likvideeritakse tänu vaktsineerimisele 2010. aastaks.[9]

Likvideerimine muuda

Laiaulatuslike likvideerimise jõupingutustega alustati juba 1900. aastatel. Eesmärgi saavutamiseks loodi 1924. aastal Maailma Loomatervise Organisatsioon.[10] 1950. aastal loodi Sise-Aafrika Epideemiliste Haiguste Büroo, mis võttis eesmärgiks veiste katku kõrvaldamise Aafrikast.[10] 1960ndatel üritati programmi JP 15 raames vaktsineerida kõik programmis osalevate riikide veised.[10] 1979. aastal teatas registreeritud veiste katku juhtumitest ainult üks programmis osalevatest riikidest – Sudaan.[10]

Ülemaailmne veiste katku likvideerimise programm algatati 1994. aastal. Seda toetasid Põllumajandus-ja toiduorganisatsiooni, Maailma Loomatervise Organisatsioon ja Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur. See programm oli edukas ja 1990. aastate lõpus esinesid veiste katku puhangud harva. Tänu programmile säästsid farmerid hinnanguliselt 58 miljoni eurot.[11]

Viimane kinnitust leidnud veiste katku juhtum oli Keenias 2001. aastal.[12]

2010. aasta oktoobris teatas FAO, et haigus on likvideeritud.[13] Seda kinnitas 25. mail 2011 ka Maailma Loomatervise Organisatsioon.[14]

Hinnanguliselt maksis veiste katku likvideerimine 5 miljardit dollarit.[15]

Veiste katku viiruse varusid säilitatakse endiselt spetsiaalsetes laboratooriumites. 2015. aastal käivitas FAO kampaania, milles kutsus üles 24 riigi laboratooriume, kus veel säilitati veiste katku viirust, oma varusid hävitama, vältimaks tahtmatu või pahatahtliku vabastamise riski.[16]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 Veterinaar- ja Toiduamet. "Veiste katk". Originaali arhiivikoopia seisuga 7.11.2017. Vaadatud 8.11.2017.
  2. DONALD G. McNEIL Jr. (27.06.2011). "Rinderpest, Scourge of Cattle, Is Vanquished". The New York Times. Vaadatud 12.11.2017.
  3. Griffin DE. In: Fields VIROLOGY. 5. Knipe DM, Howley PM, editor. Lippincott Williams & Wilkins; 2007. Measles Virus
  4. McNeil W. Plagues and Peoples. New York: Anchor Press/Doubleday. 1976
  5. State of Queensland, Department of Employment, Economic Development and Innovation. "Rinderpest". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. märts 2010. Vaadatud 12.11.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. Food and Argiculture Oranization of the United Nations. "Rinderpest – the toll and treatment of a plague". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2008. Vaadatud 12.11.2017.
  7. Broad, J. (1983). "Cattle Plague in Eighteenth-Century England" (PDF). Agricultural History Review. 31 (2): 104–115. Vaadatud 12.11.2017.
  8. Plowright, W.; Ferris, R. D. (1962). "Studies with rinderpest virus in tissue culture. The use of attenuated culture virus as a vaccine for cattle". Res Vet Sci. 3: 172–182.
  9. "EMPRES Transboundary Animal Diseases Bulletin No. 11 – Rinderpest". Food and Agriculture Organization (FAO). 1923. Vaadatud 12.11.2017.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 "History of battle against rinderpest". International Atomic Energy Association. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.11.2017. Vaadatud 12.11.2017.
  11. Tambi, EN; Maina, OW; Mukhebi, AW; Randolph, TF (1999). "Economic impact assessment of rinderpest control in Africa". Rev Sci Tech. 18 (2): 458–77. DOI:10.20506/rst.18.2.1164. PMID 10472679.
  12. Sample, Ian (14.10.2010). "Scientists eradicate deadly rinderpest virus". The Guardian. London. Vaadatud 12.11.2017.
  13. "UN 'confident' disease has been wiped out". BBC News. 12.11.2017. Vaadatud 12.11.2017.
  14. [1]
  15. McNeil Jr, Donald G. "Rinderpest". New York Times. Vaadatud 12.11.2017.
  16. "Mantaining global freedom from Rinderpest". Food and Agriculture Organization (FAO). Vaadatud 12.11.2017.

Välislingid muuda