Kavilda mõis
Kavilda mõis, ka Vana-Kavilda mõis (saksa keeles Kawelecht, ka Alt-Kawelecht) oli riigimõis, varem rüütlimõis Puhja kihelkonnas Tartumaal.[1] Nüüdisajal jääb mõis Tartu maakonda Elva valda.
1582. aasta Jam Zapolski vaherahuga said Rzeczpospolita poolakad Moskva Suurvürstiriigilt endise Tartu piiskopkonna alad omale. Omandatud varade üle, mille hulgas oli üles märgitud ka Kavilda linnus, revisjonis märgiti aga, et väike linnus, mis varemalt (Liivi sõja algul enne venelaste kätte langemist) kuulus Fromhold Tiesenhausenile, on nüüd peaaegu täielikult purustatud, kuid siiski leidis 1587. aastal veel vähemalt osa ruume kasutust[2].
Poola kuningas Stephan Bathory muutis Kavilda krooni majandusmõisaks ning Liivi sõja järel oli mõis Poola Tartu vojevoodkonna Tartu staarostkonna folvark ehk riigimõis[3].1584 on Kavildat mainitud mõisana (Hof Kavlicht)[4]
Ajavahemikul 1744–1751 eraldati Kavilda mõisast ala, kus asutati Uue-Kavilda mõis.[5] Vanemat mõisat hakati nimetati Vana-Kavilda mõisaks (saksa keeles Alt-Kawelecht).[6] Mõis tükeldati aastal 1868, sealjuures eraldati 125 hektarit maad tulevase Kavilda kiriku kirikumõisa tarbeks.[7]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ http://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 24.01.2016)
- ↑ Hefte zur Landeskunde Estlands V, Polnische Akten I 1582-1591, O. Roslavlev, München 1970, lk. 201, 294
- ↑ Enn Tarvel, Riigimõisate majanduslikust arengust Lõuna-Eestis XVI sajandil lõpul ja XVII sajandi algul, Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised IX köide. Ühiskonnateaduste seeria 1960 nr 4, lk 386
- ↑ Polnische Akten I, lk. 125
- ↑ Uue-Kavilda mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 17.01.2018)
- ↑ Kavilda mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 17.01.2018)
- ↑ http://www.eoc.ee/kogudus/kavilda-puha-aleksandri-kogudus/
Kirjandus
muuda- Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 10–12 [1].
- Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 366 [2].