Van de Graaffi generaator
Van de Graaffi generaator on elektrostaatiline seade kõrge elektripinge (kuni 10 miljonit volti) tekitamiseks liikuva lindiga elektrilaenguid transportides. Lintgeneraatori töötas välja USA füüsik Robert Jemison Van de Graaff 1929. aastal.
1 – metallkuppel; 2 – ülemine metallhari (lindi lähedal); 3 – ülemine rull (isoleerainest); 4 – positiivse laenguga lindipool; 5 – negatiivse laenguga lindipool; 6 – alumine rull (metallist); 7 – alumine metallhari; 8 – metallkuul (negatiivne elektrood); 9 – sädelahendus
Graaffi generaatori põhiosa on isoleerainest (siidist, kummist) lint, mis liigub üle rullide (joonisel ülemine metallist ja alumine isoleerainest). Lindi ülemine osa koos rulliga on paigutatud positiivseid laenguid koguvasse metallkuplisse. Lindi laengutega loovad kontakti metallkiududest harjad, kusjuures ülemisel harjal on ühendus metallkupliga. Alumine rull on harja kaudu ühenduses negatiivse elektroodiga (metallkuuliga).
Lihtsas generaatoris saadakse elektrilaengud hõõrdeelektrina (lindi ja alumise rulli vahel), kõrgema pinge seadmetes aga eraldi allikast koroonalahenduse abil. Lint. mis pannakse liikuma alumist rulli ringiajava elektrimootoriga, kannab positiivseid elektrilaenguid ülemise harja kaudu kuplile. Kupli sisemuses kui Faraday puuris elektriväli puudub, mis teebki võimalikuks laengute ülekande läbi ülemise harja. Samanimeliste laengute vastastikune tõukejõud surub järjest uusi laenguid metallkupli välispinnale juurde ja kupli potentsiaal negatiivse elektroodi (maa) suhtes kasvab kuni sädelahenduseni kupli ja negatiivse elektroodi vahel.
Niisuguse elektrostaatilise generaatori kasutegur on madal – mõne protsendi ringis.