Hõõrdeelekter

Hõõrdeelekter ehk triboelektriline efekt on füüsikaline nähtus, mis seisneb elektrilaengute tekkimises kahe keha vastastikusel hõõrdumisel ja seejärel teineteisest eemaldamisel. Seejuures elektriseeruvad mõlemad kehad ja neil tekivad võrdsed vastandmärgilised laengud. Kui näiteks klaasi hõõruda siidiga, siirdub mingi hulk elektrone klaasilt siidile. Kuna elektron on negatiivse laenguga elementaarosake, siis tekib siidil negatiivne ja klaasil positiivne laeng.[1] Nähtus on tuntud juba antiikajast seoses hõõrutud merevaigu võimega ainekübemeid külge tõmmata (siit tulevad ka nimetused "elekter" ja "elektron": merevaik on kreeka keeles ēlektron).

Hõõrumisel elektriseeruvad mõlemad kehad, kui nad on mittejuhtivast ainest ja neile võib elektrilaeng jääda pikaks ajaks püsima. Hõõrdeelektri laeng võib teatud tingimustel koguneda ka elektrit juhtivasse kehasse, kui seda hõõruda mittejuhtivast ainest kehaga.[2]

Ühed ained annavad hõõrdumisel elektrone kergemini ära kui teised ehk ainetel on erinev elektronafiinsus. Selle omaduse järgi saab ained järjestada triboelektrilisse ritta, harilikult positiivsest negatiivse laengu suunas. Niisuguse rea mistahes hõõrdepaaris loovutab eespool olev aine järgmisele elektrone.

Triboelektrilise rea moodustavad näiteks isoleerained:

[+] klaas, nailon, vill, siid, paber, puuvill, eboniit (kõvakummi), polüester, polüetüleen, polüpropüleen, polüvinüülkloriid, räni, teflon [–]

Hõõrdeelekter tekib ohtliku kaasnähtusena paljudes tootmisprotsessides, eriti tekstiili- ja paberitööstuses. Võimalike küllaltki suurte elektrostaatiliste laengute kõrvaldamise meetmetena on kasutusel näiteks metallist seadmeosade maandamine ja õhu muutmine elektrit juhtivaks ioniseerimse teel.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 ENE 3. köide, 1988
  2. Hõõrdeelekter

VälislingidRedigeeri