Vagif Sultanli

Vagif Sultanli (Aserbaidžaani keeles: Vaqif Sultanlı; sündinud 26. märtsil 1958 Šahseväni külas Kürdämiri piirkonnas Aserbaidžaanis) – Aserbaidžaani kirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija ja publitsist, filoloogiateaduste doktor, professor.

Elukäik muuda

Vagif Sultanli sündis 26. märtsil 1958 Aserbaidžaani Vabariigi Kürdämiri piirkonnas Šahseväni külas.

Ta on lõpetanud Köhnabazari keskkooli (1964–1974). Keskkoolis õppimise ajal õppis ta ühtlasi Kürdämiri piirkondlikus muusikakoolis (1970–1975). Mõnda aega töötas ta Kürdämiri piirkondlikus elektrivõrgus töölisena (1974–1976). Ta õppis Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis filoloogiat ja 1981. aastal lõpetas ülikooli kiitusega.

Tööelus alustas ta keele ja kirjanduse õpetajana Galadžigi külas Ismayilli piirkonnas. Seejärel õppis kraadiõppes Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis kaasaegse aserbaidžaani kirjanduse osakonnas. Ta sai teaduste kandidaadi kraadi väitekirjaga "Karakteri probleemid Aserbaidžaani dramaturgias aastatel 1970–1980" (1984), doktorikraadi aga väitekirjaga "Mähämmäd Ämin Räsulzadä elu ja kirjanduslik tegevus" (1997). Alates 1999. aastast töötab ta Baku Riiklikus Ülikoolis aserbaidžaani kirjanduse ajaloo osakonnas professorina.

Ta on tegev ka avalikus elus. 1991. aastal asutas ta Ülemaailmse Aserbaidžaanlaste Assotsiatsiooni ja ta valiti selle esimeheks.

Ta töötas Ameerika raadiojaamades Vabadus ja Vaba Euroopa kirjandussaadete korrespondendina (1995–1998). Ühtlasi on ta olnud mitme ajakirja (nt ajakiri Khudafärin (1995, Poola); Araz (1996–1997, Rootsi); Maailma aserbaidžaanlased (2000–2012, Ameerika Ühendriigid)) peatoimetaja.

Ta on Türgis tegutseva Küprose, Balkani ja Euraasia türgi keelse kirjandusorganisatsiooni KIBATEK Kaukaasia büroo juhataja. 1999. aastal juunist oktoobrini läbis ta Suurbritannias Edinburghi ülikoolis teadusliku praktika inglise filoloogia ja lääne kultuuri alal.

Ta on pälvinud Häsän bäy Zärdabi auhinna (1995), Küprose, Balkani ja Euraasia türgikeelse kirjandusorganisatsiooni KIBATEK rahvusvahelise auhinna türgi keele arendamise eest (2003), Egiptuse Kultuuriministeeriumi aukirja (2014), Türgi Keele Ülestõusmisliikumise Ühingu auhinna „Ülim teenistus“ (2017).

Ta on valitud erinevatel aegadel toimunud Ülemaailmse Aserbaidžaanlaste Kongressi (ÜAK) juhatuse liikmeks Rootsis (2001), Hollandis (2002), Saksamaal (2004), Belgias (2008) ja Ühendkuningriigis (2010).

Ta on 2012. aastal Pekingis asutatud Rahvusvaheline Eepiliste Uuringute Ühingu (The International Society for Epic Studies) liige.

2018. aastal valiti ta Ameerika Ühendriikides asuva Rahvusvahelise Kirjanike Liidu (International Writers Association) liikmeks. Tema loomingut on avaldatud USAs, Inglismaal, Saksamaal, Türgis, Taanis, Egiptuses, Iraanis, Venemaal, Ukrainas jt riikides. Ta on osalenud erinevates riikides toimunud rahvustevahelistel sümpoosionitel, konverentsidel, foorumitel ja seminaridel esindades Aserbaidžaani kirjandust ja kultuuri.

Ta on abielus ja tal on kaks last.

Looming muuda

Ehkki tema kirjanduslik looming sai alguse väga varakult, avaldati tema esimene jutustus „Koirohu lõhn” 1980. aastal ajakirjas Aserbaidžaani Naine. Sellest ajast alates on ta regulaarselt avaldanud oma lugusid, tõlkeid, teaduslikke ja publitsistlikke artikleid.

Üks autori silmapaistvamaid teoseid on „Surmauni“ (1982), milles jutustatakse surnuaia ümberpaigutamise juhtumist ühiskonnas, mis tekitab tõsise kaose ja paanika. Selle kaudu avaneb võimalus avastada persoonide sisemist vaimumaailma. Kalmistut hävitava buldooserijuhi enesetapuga kulmineeruvas jutustuses järgis kirjanik moraalsete ja kõlbeliste väärtuste hävimist, mis samastub surmaga.

Reaalse ja tavapärase metafoorilise stiili kombinatsioonis kirjutatud romaanil "Inimmeri" (1992) on autori kunstilises loomingus eriline koht. Eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate sündmustest rääkivas romaanis käsitletakse võõras linnas tundmatute inimeste sekka sattunud surmanuhtlusest pääsenud inimese salajast elu. Sellega tahab autor lahendada ühiskondliku kasvatuse ja sisemoraali haaranud võõrandumise probleemi.

Ainulaadse esitusstiiliga kirjutatud romaanis „Kõrbesõda“ (2010) kirjeldatud sündmused ilmnevad aja mõranemisega oma tulevikust loobunud ja tagasi minevikku pöördunud kangelase saatuse taustal. Sündmuste selline laialdane kajastamine võimaldab autoril edastada oma filosoofilisi vaateid inimeste ja maailma kohta. „Kõrbesõda“ eristub nii esitusstiiliga kui ka protestivaimuga, mis on suunatud tänapäevast maailma valitseva vaimse kokkuvarisemise probleemidele nagu võõrandumine, mälukaotus, ükskõiksus, tähtsusetuks muutumine ja humaansuse kadumine.

Vagif Sultanli teosed "Valge tee", "Hommikune udu", "Leheta okste roheline laul", "Derviš", "Koobas", "Polaaröö", "Kodumaa", "Saar", "Kangastus", "Tagasivool", „Tumm rõngas“, "Tuhaämber", "Triibuline pesa", "Ristvari", "Savinõidus" jt eristuvad ainulaadse keele ja stiili poolest. Kirjanikul on ka ajaloolisi teemasid käsitlevaid teoseid nagu "Kohtumispaik", "Nävai-Gumru", "Humayun" ja teised.

Ta on kirjutanud ka palju lüürilisi ja romantilisi miniatuure.

Teadustegevus muuda

Vagif Sultanli on ilukirjanduse kõrval tegelenud ka teoreetilisi ja esteetilisi küsimusi hõlmava kirjanduskriitikaga. Tema retsensiooniraamatute hulka kuuluvad näiteks "Mähämmäd Ämin Räsulzadä kirjandusmaailm" (1993), "Raske saatusega teekäija" (1996), "Vabaduse horisont" (1997), "Aserbaidžaani pagulaskirjandus" (1998), "Kirjandusteooria illustratsioonid" (2000), "Elu päästev kallas" (2004), "Kirjanduskriitika õpetamise meetodid" (2007), "Aserbaidžaani kirjanduskriitika" (2012), "Iseseisvuse armastus" (2014), "Aserbaidžaani kirjanduskriitika" (2019), kusjuures esmatähtsal kohal on tema jaoks olnud Aserbaidžaani pagulaskirjandusega seotud uurimised.

Ta on paljude ajakirjanduslike artiklite, kirjanduskriitika ja -protsessiga seotud teadus-publitsistlike artiklite autor. Vagif Sultanli teadustegevuse oluline osa on rahvusvahelistel konverentsidel, sümpoosionidel, foorumitel ja seminaridel peetud loengud.

Tõlketegevus muuda

Vagif Sultanli on tõlkinud aserbaidžaani keelde palju raamatuid, sealhulgas Rešat Nuri Güntekini romaanid "Lehtede langemine" ja "Veski", Sergei Žitomirski ajaloolise jutustuse "Sürakuusa teadlane", samuti Ervin Strittmatteri, Jaroslav Hašeki, Veri Meri, Gustav Stopka ja teiste jutustusi, ning need Aserbaidžaanis avaldanud.

Ta on vene keelest aserbaidžaani keelde tõlgitud Mähämmäd Ämin Räsulzadä teose "Panturanism" kaastõlkija.

Raamatud muuda

Tuhmunud tähed (jutustused ja lood) – 1988
Inimmeri (romaan) – 1992
Mähämmäd Ämin Räsulzadä kirjandusmaailm (õpik) – (1993)
Raske saatusega teekäija (monograafia) – 1996
Vabaduse horisont (artiklite kogumik) – 1997
Aserbaidžaani pagulaskirjandus (õpik) – 1998
Orjaturg (lood, miniatuurid, esseed) – 1999
Kirjandusteooria illustratsioonid (teoreetilised fragmendid) – 2000
Surmauni (romaanid, lood ja esseed) – 2002
Elu päästev kallas (dialoog-monograafia) – 2004
Kirjanduskriitika õpetamise meetodid (õpik) – 2007
Aserbaidžaani kirjanduskriitika (õpik) – 2009
Olematuse orustik (romaanid ja lood) – 2010
Aserbaidžaani kirjanduskriitika – täiendatud 2. trükk (õpik) – 2012
Iseseisvuse armastus (monograafia) – 2014
Kõrbesõda (romaan) – 2015
Aserbaidžaani kirjanduskriitika – täiendatud 3. trükk (õpik) – 2019