Vabariiklik õigekeelsuskomisjon

Vabariiklik õigekeelsuskomisjon (lühend: VÕK; kasutatud ka nimekuju: õigekeelsuskomisjon) oli 1960. aastal loodud õigekeelsusküsimusi arutav komisjon. VÕKi asutas 1960. aastal Eesti NSV Ministrite Nõukogu. 1993. aastal võttis komisjoni kohustused üle Emakeele Seltsi keeletoimkond, kes tegutseb tänini.[1][2]


Õigekeelsuskomisjoni tegevus jaguneb kolmeks perioodiks.[2]

I periood (1960–1965) muuda

See oli keelelise tõusu aeg ühiskonnas, sest 1960. aastal ilmus „Õigekeelsuse sõnaraamat“, mis vallandas ägeda mõttevahetuse.[2]

Komisjoni kuulus 25 liiget, esimees oli Arnold Humal ja teadussekretär Erich Raiet.[2]

VÕKi tegevus otsustati pärast 1965. aastat lõpetada, sest õigekeelsusküsimuste lahendamisel jõuti harva üksmeelele ning saadi aru, et komisjon oli selleks liiga suur.[2]

II periood (1972–1978) muuda

Õigekeelsuskomisjon tuli uuesti kokku 1970ndate alguses seoses uue ÕSi koostamisega (1976 ilmus „Õigekeelsussõnaraamat“). Komisjon hakkas 1972. aastal tööle Teaduste Akadeemia juures. Vahepealsel ajal, kui VÕK ei toiminud, tegutses Emakeele Seltsi keeletoimkond (1969–1972).[2][3]

Õigekeelsuskomisjoni uus koosseis muudeti väiksemaks. Sinna kuulus nüüd 13 liiget, uueks esimeheks sai Arnold Kask ja teadussekretäriks Tiiu Erelt.[2]

VÕKi teine periood kujunes esimesest palju sisukamaks.[2]

III periood (1979–1993) muuda

Seda perioodi on Tiiu Erelt pidanud kõige tulemuslikumaks.[3]

Komisjoni esimees oli endiselt (kuid ainult formaalselt) Arnold Kask ning esimene abiesimees (st tegelik esimees) Huno Rätsep. Abiesimehed olid veel Rein Kull ja Henn Saari. Sekretäri kohuseid täitsid Irja Rohila ja Krista Kerge, lõpus ka Peeter Päll. Uues koosseisus oli kokku 17 liiget.[2]

VÕKi kolmas aktiivne tegutsemisaeg sai küll põhimõtteliselt otsa juba 1983. aastal, kuid komisjon oli endiselt olemas ja vajadusel tegutsemisvalmis. 1993. aastal hakkas VÕKi asemel tegutsema taasloodud Emakeele Seltsi keeletoimkond ning ametlikult lõpetas VÕK tegutsemise 1997. aastal.[2]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Eesti entsüklopeedia. 10. köide: TÜRI–Y. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, lk 594.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Erelt, Tiiu (2002). Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  3. 3,0 3,1 Päll, Peeter (2019). Pilk eesti kirjakeele korraldamise sajandile ja tänapäevale. Keel ja Kirjandus, 62 (1-2), 107−111.