Vabadus, võrdsus, vendlus

Vabadus, võrdsus, vendlus või surm 1793.aastast

"Vabadus, võrdsus, vendlus" (prantsuse keeles Liberté, Égalité, Fraternité) on Prantsusmaa deviis.

Sõnade kombinatsioon „Liberté, égalité, fraternité“ kinnitati Suure Prantsuse revolutsiooni ajal 1789. aastal markii de La Fayette’i (1757–1834) ettepanekul ja Generaalstaatide (Rahvakogu) otsusega Esimese Vabariigi ametlikuks deviisiks. Algses ettepanekus oli veel neljaski sõna („Vabadus, võrdsus, vendlus või surm“), kuid viimane sõna jäeti lõpuks siiski välja, kuna see tulenes revolutsioonilisest deviisist „Ela vabana või sure“. Kuna Maximilien de Robespierre’i (1758–1794) valitsus põhjendas oma totaalset terrorit mõttega „Vabaduse vaenlastel pole vabadust“ ja võttis selle poliitika elluviimiseks kasutusele giljotiini, siis suhtub tänapäeva Prantsuse ühiskond äärmiselt valuliselt igasugustesse isiksusliku arengu vabaduse piirangutesse.

Prantsuse 1789. aasta Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioonis selgitati vabaduse, võrdsuse ja vendluse sisu järgmiselt.

  • Vabadus tähendas võimalust teha kõike, mis ei kahjusta teiste inimeste õigusi.
  •  Võrdsuse mõistega vastustati esmajoones valitseva eliidi eesõigusi, eriti aga õigust mitte maksta makse. Võrdsuse põhimõte sätestas, et seaduse ees on kõik inimesed võrdsed, s.t inimestel on sõltumata nende päritolust ühiskonna ees võrdsed kohustused!
  • Vendluse mõiste sisu selgitati 1795. aasta III põhiseaduses kodanikuõiguste ja -kohustuste osas järgmiselt: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha ise kogeda, tee teistele jätkuvalt seda head, mida sa tahad sulle osaks saavat.“ Kuna revolutsioonijärgne keisririik ega kuningriik ei tunnistanud seda deviisi, siis said need riigi ametlikeks tunnussõnadeks alles 1880. aastal, peale Prantsuse III Vabariigi väljakuulutamist.

Revolutsiooni järgsetes impeeriumite ajal oli see deviis keelatud, nagu teisedki revolutsiooni sümbolid, kuid uued revolutsioonid tõstsid selle deviisi uuesti ausse ja 1848. aasta konstitutsioonis nimetati seda Vabariigi põhiideeks. Kui Natsi-Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa okupeeris, lõi marssal Pétain uue loosungi "Töö, perekond, isamaa" (Travail, famille, patrie), mis oli Vichy Prantsusmaa deviisiks.[1]

Peale II maailmasõda taastati vana deviis ning see säils ka 1946. ja 1958. aasta konstitutsioonis. Tänapäeval kasutatakse seda deviisi laialdaselt prantsuse müntidel ja postmarkidel.

ÜRO poolt 1948. aastal vastu võetud Inimõiguste ülddeklaratsiooni esimene artikkel ütleb:

„Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neil on mõistus ja südametunnistus ning nende suhtumist üksteisesse peaks kandma vendluse vaim.“

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

  1. Tammert, Paul (2019). Millist riiki. Tallinn: Aimwell. Lk 86. ISBN ISBN 978-9949-7312-0-6 (epub). 
  • Olev Remsu "Vabadus! Võrdsus! Aga kuhu jäi vendlus?" EPL, 3. märts 2020.