20 liiki vöölasi elab Ladina-Ameerikas. Kõige tuntum neist on tõenäoliselt üheksavöölane, elab ka Põhja-Ameerikas. Kõige lähedasemad liigid vöölastele on sipelgaõgijad ja laiskloomad, neil on üldiselt väga terav labidakujuline kärss ja väikesed silmad. Vöölaste suurus ja värv on väga erinevad, alates 15 cm lõheroosa värvusega isendist, kuni hiiglaslike 150 cm pikkade tumepruunide isenditeni. Vöölased on ainsad imetajad, kellel on kukalt, pead, selga, saba ja jalgu kaitsvad kilbid. Vöölased on head ujujad, kuid oma raske kilbi tõttu, peavad nad sisse hingama palju õhku, et paisutada kõhtu vee peal püsimiseks. Enamus vöölasi suudab ohtu märgates hüpata 90-120 cm kõrgusele õhku. Üks liik saab tõmmata ennast kerra nagu siil. Vöölastel on väga tugevad küünised, millega ta saab hõlpsasti lõhkuda termiidipesi.[1] Keskmine eluiga: 12-15 aastat, kaal: 85 g kuni 54 kg. Vöölased võivad elada üle 20 aasta. Halva nägemise ja haistmise korvamiseks on vöölastel suurepärane kuulmine, nad kuulevad kuni 20 cm sügavusele maa alla.
Vöölased elavad soojas kliimas: vihmametsades, rohumaadel ja poolkõrbetes. Nende kehal on väga vähe rasva ja seega on külm nende suur vaenlane. Külmad elutingimused võivad hävitada terve populatsiooni. Paljud liigid kaevavad tunneleid ja magavad ööpäevas kuni 16 tundi.[1] Kuna vöölased magavad enamuse ajast ei ole nad eriti sotsiaalsed loomad. Tavaliselt hommikuti ja õhtuti saadakse kokku, et paarituda. Külmematel aegadel võivad isendid koguneda ühte urgu, et jagada üksteise kehasoojust.[2]
Toiduks püüavad nad mardikaid, vastseid, usse, termiite, rohutirtse, sipelgaid, tõuke ja tigusid.[3] Tiinuse perdioodi pikkus on 2-5 kuud, sünnitus toimub nn sünnitusurus, võib sündida kuni 15 järglast. Uru sügavus võib olla kuni 4,5 m. Üheksavöölastel sünnib igas pesakonnas neli identset samast soost järglast. Seitsmevöölatel on korraga 8-15 indentset järglast. Noored saavad suguküpseks 9-12 kuuselt. [3]
