Värvsus

Värvsus (ingl k chromaticity) on värviaistingut esilekutsuva kiirguse omadus, mille määrab ainult selle kiirguse suhteline spektraaljaotus. Seega ei sõltu värvsus kiirguse intensiivsusest (valgustugevusest).

Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni värvsusdiagramm (CIE 1931)

Värvsust saab matemaatiliselt väljendada Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) värvuskomponentidest lähtuvate värvsuskoordinaatidega x, y ja z, kusjuures x + y + z = 1. Sellest seosest tulenevalt on iga värvsus määratav koordinaatidega x ja y (z = 1 – x – y). Kui niiviisi arvutada kõigi puhaste toonide koordinaadid ja kanda need xy-tasandile, kujuneb kaarjas joon – spektraalvärvsusjoon – äärmisest violetsest (lainepikkus 380 nm) kuni äärmise punaseni (700 või 780 nm). Selle joone ja tema otspunkte ühendava nn purpurjoonega ümbritsetud pind moodustab värvsusdiagrammi (nimetatakse ka värvsuskolmnurgaks). Spektraalvärvsusjoonel on näidatud lainepikkuste skaala (nanomeetrites).[1]

Värvsusdiagrammil on kõigile värvsustele vastavad punktid, sealhulgas ühtlasvalge jaoks koordinaatidega x = y = ⅓. Diagrammil on samuti kujutatud mustkiirguri värvsuste joon (Plancki joon), mille juures on absoluutse temperatuuri skaala (kelvinites).

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Eesti Entsüklopeedia, 10. kd, 1998, lk 568