Uurimisprintsiip
Uurimisprintsiip (ladina keeles Ceteris absentibus) on põhimõte, mille kohaselt on haldusorgani ülesanne haldusmenetluse käigus selgitada omal algatusel välja tähtsad asjaolud: koguda ise vajaduse korral tõendeid või teha nende esitamine menetlusosalistele kohustuseks. Kohus selgitab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.[1]
Uurimisprintsiibi alused muuda
Halduskohtul on vaja ligipääsu kõikidele andmetele, mis aitaksid kaitsta inimeste põhiõigusi avaliku võimu omavoli eest ning selgitada välja sisuline tõde. Uurimisprintsiibi järgi ei ole haldusorgan kohustatud tegelema vaid avalik-õiguslike asjaolude uurimisega, vaid ta peab välja selgitama tsiviilõiguslikud olud.[2]
Uurimisprintsiip tuleneb põhiseaduse paragrahvidest.[3] Mõjutusi on ka Euroopa Liidu õigusest, kust tuleneb hoolsuspõhimõte. Selle põhjal tuleb haldusmenetluses tegutseda erapooletult ja hoolikalt.
Ulatus muuda
Uurimisprintsiibi eesmärk on eemaldada kohtule antavast teabest kõik puudused, mis mõjutavad lõpliku otsuse tegemist. Asjaolude suhtes ei tohiks peale seda olla enam kahtlusi.[3] Seejuures ei ole uurimisprintsiip absoluutne: uurimine peab jääma algse vaidluse piiridesse.[4] Kohus ei tohi anda hinnangut toimingutele, mille vaidlustamisest ei ole kaebaja huvitatud. Kui on kahtlust, et menetlusosaline on oma kogenematuse tõttu jätnud esitamata asjaolusid, peab kohus näitama aktiivsust lisaandmete uurimiseks.[5]
Haldusmenetluse seaduses ei ole sätestatud kindlat mahtu, milles on vaja haldusorganil uurimisprintsiipi rakendada.[5] Kohus peab uurimisprintsiibi alusel tegema mõistlikke jõupingutusi tõendite kogumiseks.[3]
Rikkumise tagajärjed muuda
Uurimisprintsiibi rikkumist loetakse oluliseks rikkumiseks, sest selle tagajärg võib olla ebaõige kohtuotsus. Põhimõte kehtib ka apellatsioonimenetluses. Kui halduskohtu otsus on vaidlustatud, on ringkonnakohus kohustatud kontrollima õigsust igast aspektist: sisulisest, kohtuprotsessi puudutavast ja tõendamise aspektist.[3] Kui asjaolu ei olnud tuvastatud menetlusosalise süü tõttu, võib ringkonnakohus seda mitte arvestada.[6] Kassatsiooniastme puhul puudub võimalus asjaolusid mitte arvesse võtta. Riigikohus peab kontrollima, kas on käitutud uurimisprintsiibi alusel.[3]
Menetlusstaadiumid muuda
Uurimisprintsiip kehtib igas menetlusstaadiumis: ettevalmistuse, eelmenetluse, sisulise läbivaatuse ja otsuse tegemise staadiumis. Kuna lihtmenetluses on teatav eripära, võib kohus arvestada õiguste rikkumise väheolulisust. Samas ei ole sätestatud, et lihtmenetluses oleks uurimisprintsiibi erandeid.[3]
Uurimisprintsiibi rakendamine erimenetlustes sõltub valdkondadest, eesmärkidest ja sisust.[5] Esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei ole kohtul kohustust omal algatusel tõendite kogumiseks ning kohus võib seda teha ainult siis, kui sellega ei kaasne liigset viivitust.[7] Seda kutsutakse ulatuse piiramiseks. Samuti võidakse uurimispõhimõtet piirata haldustoimingu loa andmise menetlustel.[3]
Viited muuda
- ↑ Halduskohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja, RT I, 05.05.2022, 3, § 2.
- ↑ Riigikohtu halduskollegiumi kohtuotsus.11.2006, 3-3-1-59-06, p 10–11.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 K. Merusk, I. Pilving. HKMS § 2 kommentaarid. – Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2013, lk 27–28.
- ↑ Halduskohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja, RT I, 05.05.2022, 3, § 62.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 R. Annus. Uurimispõhimõte haldusmenetluses: haldusorgani tõendamiskoormuse ulatuse analüüs välismaalastega seotud erimenetlustes. Magistritöö. Tartu Ülikooli õigusteaduskond, 2007. http://hdl.handle.net/10062/4685
- ↑ Halduskohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja, RT I, 05.05.2022, 3, § 198.
- ↑ Halduskohtumenetluse seadustik. – Riigi Teataja, RT I, 05.05.2022, 3, § 252.