Urie Bronfenbrenner

Urie Bronfenbrenner (29. aprill 1917 Moskva – 25. september 2005 Ithaca) oli Venemaa päritolu USA psühholoog. Ta on tuntud eeskätt oma töödega arengupsühholoogia alal ja ökoloogiliste süsteemide teooria loojana. Ta oli ka Ameerika Ühendriikides majanduslikus raskuses olevatele eelkooliealistele lastele loodud programmi "Head Start" kaasasutaja.

Elulugu

Urie Bronfenbrenner sündis 29. aprillil 1917 Moskvas Venemaal. Kui ta oli kuueaastane, asus tema pere elama Ameerika Ühendriikidesse. Ta lõpetas 1938. aastal Cornelli ülikooli korraga psühholoogia ja muusika erialal. Magistrikraadi sai ta Harvardi ülikoolist arengupsühholoogia valdkonnas, millele järgnes doktorikraad Michigani Ülikoolist 1942. 24 tundi pärast doktorikraadi saamist võeti ta sõjaväkke, kus ta teise maailmasõja lõpuni teenis psühholoogina. Pärast sõda töötas Michigani ülikoolis professori assistendina, kuni 1948. aastal pakuti talle Cornelli ülikoolis professorikohta. Tema edasine elu ja akadeemiline karjäär olid seotud Cornelli ülikooliga. Brongenbrenner sai oma naise Liesega 6 last. Ta suri 2005. aastal diabeedi tüsistuste tagajärjel.

Ökoloogiliste süsteemide teooria

Bronfenbrenner peab inimese arengu puhul oluliseks arengu ökoloogia uurimist. Ta defineerib inimarengu ökoloogiat kui aktiivse kasvava inimolendi ja tema muutuvate elutingimuste vastastikust kohanemist. Arengukonteksti kuuluvad mitte ainult keskkonna objektid ja nende omadused, vaid ka viis, kuidas neid omadusi selles keskkonnas kogetakse. Arengut mõjutavad ennekõike need asjaolud, millel on isiku jaoks tähendus. Bronfenbrenner kirjeldab mikro-, meso-, ekso- ja makrosüsteemi ning oma hilisemates töödes ka kronosüsteemi.

• Mikrosüsteem viitab gruppidele ja kontekstidele, mil on kõige tugevam vahetu mõju lapse arengule (kodu, kool, sõpruskond). Näiteks kodu (lapsevanemad, vanavanemad, õed-vennad) kui mikrosüsteem on vahetu keskkond, milles arenev indiviid elab. See moodustub konkreetsest arengukontekstist (füüsilised ja materiaalsed tingimused nagu eluase, pere majanduslik seis) ning pere suhtlemismustritest nagu diaadid (ema-laps, isa-laps, laps-laps) või triaadid (kaks täiskasvanut – laps, kaks last – täiskasvanu jne).
• Mesosüsteem kujutab endast erinevate mikrosüsteemide ehk kasvukontekstide vastasmõju. Tegu pole lapse kodust kaugema või laiema arenguruumiga, vaid mikrosüsteemide (nende arengukontekstide, milles laps aktiivselt osaleb) vastasmõjudest moodustuv ruum ehk teisisõnu mikrosüsteemide süsteem. Olgu siinkohal näiteks vastuolud (või vastastikune toetamine) kodu ja kooli kui mikrosüsteemide (arengukontekstide) vahel.
• Eksosüsteem hõlmab selliseid kontekste, milles indiviid ei tegutse vahetult, kuid mis indiviidi siiski vahetult mõjutavad või on indiviidi poolt mõjutatud. Näiteks lapse suhted ema/isaga võivad olla mõjutatud vanemate tööst. Kui tööl on olnud hea päev, võib vanem olla koju jõudes heatujulisem ja mängualtim.
• Makrosüsteem tähistab kultuuri või subkultuuri, milles indiviid elab. Kultuuriline kontekst sisaldab muuhulgas sotsiaalmajanduslikku staatust, rahvust, maailmavaadet (ideoloogiat). Siia alla kuuluvad ka seadused, määrused, eeskirjad, õppekavad jms. Laps, tema kool, vanemad, vanemate töökoht on kõik osa suuremast kultuurilisest kontekstist, mis aja jooksul muutub.
• Kronosüsteem kujutab endast keskkonnamõjude (sh ühiskondlike ja ajalooliste tingimuste) muutusi indiviidi elu vältel. Bronfenbrennen räägib kronosüsteemist ka kui kumuleerunud biograafiast ehk üksteisele järgnevate arvukate kriitiliste sündmuste jadast. Siia kuulub näiteks vanemate lahutamine, mis toob lapsele kaasa hulga mõjusid, ühiskonna tasandil näiteks naiste võimaluste laienemine, mis puudutab tööalast karjääri.