Tserebraalne akromatopsia

Tserebraalne akromatopsia ehk omandatud akromatopsia on akromatopsia (värvuste nägemise puudumise) tüüp, mida ei põhjusta silma võrkkestas avalduv geneetiline defekt, vaid peaaju koore kahjustus.

Seda põhjustab kahjustus peaaju koore käärudes gyrus lingualis ja gyrus fusiformis ajupõhja lähedal kuklasagara ventromediaalses osas. Põhjuseks on peaaegu alati trauma või haigus.

Tserebraalse akromatopsiaga seotud kudede asukoha tõttu ning mõlema ajupoolkera kahjustumise nõude tõttu on täielik tserebraalne akromatopsia väga haruldane.

Tserebraalse akromatopsia haiged ütlevad, et neil pole mitte mingeid värvuselamusi või sageli ka ei märka värvuste nägemise kaotust ning ütlevad lihtsalt, et maailm paistab võidununa või üksluisena. Nad ei saa hakkama standardsete kliiniliste testidega, näiteks Farnsworthi-Munselli saja värvitooni testiga (värvuste järjestamine nimetamise nõudeta).

Erinevalt teistest värvipimeduse vormidest säilib selle haiguse korral võime tajuda värvuste piire pindadel. Näiteks näevad nad punast ruutu rohelisel taustal ka siis, kui heleduse erinevus puudub. Paistab isegi, et tserebraalse akromatopsia haiged suudavad eristada värvuste üleminekul tekkivaid kontraste, kuid nad ei suuda võrrelda mitte kõrvuti asetsevaid värvusi.

Tserebraalne akromatopsia illustreerib, kuidas värvusinformatsiooni saab kasutada mitmel otstarbel, millest ainult üks on pinna värvuse tajumine. Nähtavasti on iga sellise otstarbe jaoks nägemisanalüsaatoris oma mehhanis.

Värvipimeda maalikunstniku juhtum

Kõige tuntum tserebraalse akromatopsia juhtum on Jonathan I. juhtum, mida kirjeldab Oliver Sacksi ja Robert Wassermani juhtumiuurimus "The Case of the Colorblind Painter". Artiklis jälgitakse Jonathan I. kogemust tserebraalse akromatopsiaga alates kuklasagara traumast, mille tagajärjel ta kaotab värvuste tajumise võime. "(...) niipea kui ta sisenes, leidis ta, et kogu tema ateljee, mille seintel rippusid säravates värvides maalid, oli nüüd äärmiselt hall ja värvilage. Tema lõuendid, abstraktsed värvilised maalid, mille järgi teda kunagi tunti, olid nüüd hallikad või mustvalged. Tema maalid, mis kunagi olid olnud assotsiatsiooni-, tunde- ja tähendusrikkad, paistsid talle nüüd võõrad ja tähenduseta. Sel hetkel oli ta oma suurest kaotusest rusutud. ... Ta oli kogu elu olnud maalikunstnik; nüüd oli tema kunstki ilma tähenduseta ning ta ei kujutanud enam ette, mida edasi teha." Ta püüab kohaneda värvusteta maailmaga ning lõpuks aktsepteerib oma seisundit ja on selle eest isegi tänulik. Autorid kirjeldavad tserebraalse akromatopsia mõju tema kunstile, psüühikale ja värvinägemisele.

"Hr I. ei talunud inimeste muutunud välimust ("nagu animeeritud hallid skulptuurid") ega omaenese muutunud välimust peeglis: ta vältis seltskondlikku läbikäimist ja pidas seksi võimatuks. Ta nägi inimeste ihu, oma naise ihu, omaenese ihu vastikult hallina; "ihuvärv" paistis talle nüüd "rotivärvina". See oli nii isegi suletud silmadega, sest tema üleloomulikult elav ("eideetiline") visuaalne kujutlusvõime oli säilinud, kuid nüüd ilma värvideta, ning sundis talle peale kujutlusi, sundis teda "nägema", kuid nägema endamisi oma akromatopsia valesusega. Toidud olid talle oma hallika, surnud välimusega vastikud ja ta pidi silmad kinni panema, et süüa. Aga sellest polnud suurt kasu, sest kujutlus tomatist oli sama must nagu tomati väljanägemine."

Vaata ka

• Kortikaalne pimedus
• Värvipimedus
• Ishihara testid

Kirjandus

• Oliver Sacks, Robert Wasserman. The Case of the Colorblind Painter. – An Anthropologist On Mars: Seven Paradoxical Tales, New York: Vintage, 1996, ISBN 0-679-43785-1.