Tsepeliin
See artikkel räägib õhulaevast. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Zeppelin. Tsepeliin on jäiga sigarikujulise sõrestikkonstruktsioon-kerega õhust kergem lennumasin (aerostaat), mille tüüp on saanud nime leiutaja Ferdinand von Zeppelini järgi.
Esimesi tsepeliine hakati ehitama Saksamaal 1874. aastal, prototüüp valmis aastaks 1893.[1][2] Saksamaal patenditi tsepeliin 1895., Ameerika Ühendriikides 1899. aastal.
Jäiga konstruktsiooniga õhulaev tegi esimese lennu Bodensee kohal 2. juulil 1900. Õhulaeva jäiga kere moodustas õhutiheda kangas|kangaga kaetud duralumiinium-karkass, milles paiknesid omakorda vesinikuga täidetud kott-mahutid. 120 meetri pikkune aerostaat sai liikumisjõu Daimler-Benzi sisepõlemismootorite käitatud propelleritelt. Esmalend kestis vaid 18 minutit, tehniliste probleemide tõttu tuli katselend katkestada. Lendu korrati sama aasta 17. oktoobril.[3] Krahv Ferdinand von Zeppelini leiutist saatis edu ning tema nime hakati kasutama kõigi jäika tüüpi õhulaevade sünonüümina.
Tsepeliini kasutas reisijate veoks esimesena Deutsche Luftschiffahrts-AG (DELAG), maailma esimene lennureisifirma. DELAG oli 1914. aasta keskpaigaks müünud rohkem kui 1500 lennule üle 10 000 pileti. Esimeses maailmasõjas kasutasi Saksa Keisririigi sõjavägi tsepeliine pommitamiseks ja luureks. Suurbritannias hukkus tsepeliinipommitamistes üle 500 inimese.[4]
Saksamaa sõjaline kaotus 1918. aastal tõmbas tsepeliinide arengule ajutiselt pidurit. DELAG alustas 1919. aastal Berliini, Müncheni ja Friedrichshafeni vahel püsilende, kuid hiljem tuli liinitsepeliinidest Versailles' rahu lepete tõttu loobuda, sõlmitud rahu keelas Saksamaal ka suuri õhulaevu ehitada. DELAG pääses pankrotistumisest, kuna ehituskeeldu tehti üks erand: Ameerika Ühendriikide mereväele lubati ehitada üks tsepeliin.
1926. aastal piiranguid leevendati ning annetuste toel algas LZ 127 Graf Zeppelini ehitus. Sellega algas taas ettevõtte tõusuaeg, 1930. aastatel toimus Graf Zeppeliniga ning veel suurema õhulaevaga LZ 129 Hindenburg regulaarne reisijatevedu üle Atlandi ookeani Põhja-Ameerikasse ja Brasiiliasse. Empire State Buildingu art déco stiilis mast ehitati algul õhulaevade sildumiskohaks, kuid liiga sagedased tugevad tuuled muutsid ettevõtmise keeruliseks ning plaanist loobuti.[5]
1937. aastal juhtunud tsepeliin Hindenburgi katastroof ning poliitilised ja majanduslikud keerukused tõid kaasa tsepeliinide ajastu lõpu.
Viited muuda
- ↑ Eckener 1938, lk 155–157.
- ↑ Dooley 2004, lk A.187.
- ↑ [1] Juuli tehnoloogiaajaloos. Postimees, 28. juuli 2021
- ↑ Cole ja Cheeseman 1984, lk 449.
- ↑ China Williams; Becca Blond (2004). New York State. Lonely Planet. Lk 86. ISBN 978-1-74104-125-5.