Tsepeliin

õhusõiduki tüüp
See artikkel See artikkel räägib õhulaevast. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Zeppelin.

Tsepeliin on sigarikujuline sõrestikkonstruktsiooniga õhusõiduk, mis on saanud nimetuse selle leiutaja, Saksa krahvi Ferdinand von Zeppelini järgi. Esimesi mudeleid hakati ehitama 1874. aastal, prototüüp valmis 1893.[1][2] Saksamaal patenditi tsepeliin 1895., Ameerika Ühendriikides 1899. aastal.

Film tsepeliini Hindenburg lendamisest ja põlengust

Jäiga konstruktsiooniga õhulaev tegi esimese lennu Bodensee kohal 2. juulil 1900. Õhulaeva kereks oli metallkarkass, milles paiknesid vesinikuga täidetud mahutid. 120 meetri pikkune õhusõiduk liikus Daimler-Benzi sisepõlemismootorite abil. Lend kestis vaid 18 minutit, sest tehniliste probleemide tõttu tuli üritus katkestada. Lendu korrati sama aasta 17. oktoobril.[3] Ferdinand von Zeppelini leiutist saatis edu ning tema nimest tuletatud sõna hakati kasutama kõikide jäikade õhulaevade kohta.

Tsepeliini kasutas reisijate veoks esimesena Deutsche Luftschiffahrts-AG (DELAG), maailma esimene lennureisifirma. DELAG oli 1914. aasta keskpaigaks müünud rohkem kui 1500 lennule üle 10 000 pileti. Esimeses maailmasõjas kasutasid Saksa väed tsepeliine pommitamiseks ja luureks. Suurbritannias hukkus tsepeliinipommitamistes üle 500 inimese.[4]

Saksamaa kaotus 1918. aastal tõmbas tsepeliinide arengule ajutiselt pidurit. DELAG alustas 1919. aastal Berliini, Müncheni ja Friedrichshafeni vahel püsilende, kuid hiljem tuli liinitsepeliinidest Versailles' rahu tõttu loobuda, sõlmitud rahu keelas Saksamaal ka suuri õhulaevu ehitada. DELAG pääses pankrotistumisest, kuna ehituskeeldu tehti üks erand: Ameerika Ühendriikide mereväele lubati ehitada üks tsepeliin.

1926. aastal piiranguid leevendati ning annetuste toel algas LZ 127 Graf Zeppelini ehitus. Sellega algas taas ettevõtte tõusuaeg, 1930. aastatel toimus Graf Zeppelinil ning suuremal LZ 129 Hindenburgil regulaarne reisijatevedu üle Atlandi ookeani Põhja-Ameerikasse ja Brasiiliasse. Empire State Buildingu art déco stiilis torn ehitati algul õhulaevade sildumiskohaks, kuid liiga tugevad tuuled muutsid ettevõtmise keeruliseks ning plaanist loobuti.[5]

1937. aastal juhtunud Hindenburgi katastroof ning poliitilised ja majanduslikud keerukused tõid kaasa tsepeliinide väljasuremise.

ViitedRedigeeri

  1. Eckener 1938, lk 155–157.
  2. Dooley 2004, lk A.187.
  3. [1] Juuli tehnoloogiaajaloos. Postimees, 28. juuli 2021
  4. Cole ja Cheeseman 1984, lk 449.
  5. China Williams; Becca Blond (2004). New York State. Lonely Planet. Lk 86. ISBN 978-1-74104-125-5.