Triigi sadam

Triigi sadam on sadam Saare maakonnas Saaremaa vallas Triigi külas Triigi lahe ääres.

Triigi sadamast viib laevatee Hiiumaale Sõru sadamasse ning seda laevateed mööda toimub regulaarne laevaühendus. Sadam on kaitstud kõigi tuulte eest.

Sadamas on 4,2 m pikkune parvlaevade kai ja 3,1 m pikkune väikelaevade kai. Parvlaevasadamas on ujuvkai ka harrastusalustele.

Max pikkus: 20,0 m

Max süvis: jahtide kai nr 4, 5, 6 – 2,5 m

Kaikohti: 10

Kinnitumine: Sadamas väikelaevade osa sügavusega 2,5 (3,1) meetrit ja kaipikkusega 76 meetrit.

Parvlaevade jaoks on eraldi sadamaosa sügavusega 4,2 meetrit ja kaipikkusega 65 meetrit.

Navigatsioon: Punktist 58º35.93’N; 22º43.45’E liikuda punktini 58°35.64´N; 22°43.44´E ja seejärel järgida Triigi liitsihti 228.6º - 48.6º (Q WG – Iso G 2s, roheline sektor). Lõunapoolse lainemurdja otsal on tulepaak Fl R (punane metallpost).

Piirikontrolli võimalus: Ei

Sadama direktor: Mati Põld

Teenused: dušš, elekter, jäätmete kogumine (prügi), joogivesi, külaliskai, praamikai, sadamakontor, saun, telkimiskoht, WC.

Ajalugu muuda

Kohanimi Triigi pärineb 16. sajandist toonase maaomaniku Michel Stricki perekonnanimest. Varem nimetati randa Feckerortiks, mis oli ka Triigi mõisa saksakeelne nimi. Kohapealses rannas paiknes ka mõisa paadisadam.

Saaremaa ja Hiiumaa vahelist ühendust üle Soela väina peeti aga põhjapoolsemast Soela sadamast, kus asus ka 19. sajandi lõpul rajatud merepäästejaam. 20. sajandi alguses peatusid reisi- ja kaubalaevad lahel, Triiginina läheduses. Nendega peeti rannast ühendust paatidega.

Laevade sildumise jaoks sobiva sadamasilla rajamist Triiginina poolsaare idaküljele kavatseti 1912. aastal, mis aga Esimese maailmasõja tõttu edasi lükkus.

XIX sajandi lõpul algatas Anton Üksti Triigi sadama plaani. Leisi suurkaupmees A. Üksti oli Leisi läheduses oleva sadama puudumise tõttu äriliste probleemide ees, kuna suurem osa tema kaubast tuli 1895. aastast alates meritsi otse Peterburist. Mees valis Triigi randa sadamale sobiva paiga. Anton Üksti tegigi XX sajandi algaastail Triigi randa pukkidel seisva paiga, mida hakati nimetama Triigi sadamaks. Selle sadama silla viis jää igal talvel minema. Üksti ehitas hiljem sinna ka sadama kuuri ja rööbastee, mida mööda tõugati kaup vagonettidel kuuri – see oli juba suur Triigi sadam. Mees taotles sadama ehitamist edasi – see oli tema suurim panus Leisi ümbruse arengusse. Ajapikku selgus sadama vajalikkus.

Uuesti hakati sadamat ehitama 1923. aastal. Olulisemad vesiehitustööd tehti 1925-1926, mille järel algas ka sadamast rannasõidu laevade regulaarne liiklus. Metsaveo aluseid lastiti lahel.

Triigi sadam sai ühendussillaks Hiiumaaga ja Leisi, Pärsama ning Valjala valla põllumajandussaaduste väljaveo kohaks. 1931. aastal tehti seal süvendustöid, rajati uus tamm ja sild ehitati laiemaks ning pikemaks. Samal aastal veeti Triigi sadamat ühendavatel rannasõiduliinidel 1014 tonni kaupa ja 2300 reisijat. 1940. aastaks suurenes kaubaveo maht 8500 tonnini.

Teise maailmasõja järel oli sadam saartel asuvate sõjaväeosade ühendussadamaks Hiiumaaga ja kaotas oma suletuse tõttu rahvamajandusliku tähtsuse. Näiteks veeti 1953. aastal sadama kaudu ainult 600 tonni kaupa. 1960.–1980. aastatel kasutasid sadamat Saarte kõrgepingevõrkude ujuvvahendid. Inimeste vedu oli range piirikaitse režiimi tõttu piiratud.

1987. aastal taastati sadama kaudu väikeujuvvahendite abil reisiliiklus. 1993.-1994. aastal sadam rekonstrueeriti ja süvendati sobivaks parvlaevaliikluseks ning rajati sildumiskohad purjejahtidele. 1995. aastal avati parvlaevaliin Triigi-Orjaku, mis nüüdseks on arenenud seoses Sõru sadama süvendamise ja laiendamisega laid-tüüpi parvlaeva teenuse kaudu aastaringseks Triigi-Sõru liiniks. See sai võimalikuks tänu sellele, et aastatel 2003–2004 rekonstrueeriti sadam uuesti AS Saarte Liinid poolt. See on ühtlasi ka saarte majanduse integreerumise tee ja osa turismiteest Via Insula tulevikuprojektis.

Teenindushoone kõrval asuvad Triigi Filharmoonia ja suviti avatud kohvik.

Mahukas raamat „Pildikesi Karja kihelkonnast“ (autor Anne Trei) anti välja Kuressaares 2011.^[1]