Traditsioon ja individuaalne talent

"Traditsioon ja individuaalne talent" (Tradition and the Individual Talent) on T. S. Elioti essee.

See ilmus esimest korda 1919 ajakirjas The Egoist. Eesti keeles on see ilmunud Jaak Rähesoo tõlkes raamatus "Valitud esseesid" (1997).

Kokkuvõte

I osa

Ingliskeelses kirjasõnas on harva juttu traditsioonist, kuigi aeg-ajalt kurdetakse selle puudumist. Mõnikord ainult nimetatakse kellegi luulet traditsiooniliseks või liiga traditsiooniliseks. Heakskiiduga kasutatakse seda sõna ainult mõne meeldiva arheoloogilise rekonstruktsiooni kohta.

Igal rahval on peale oma loova mõttelaadi ka oma kriitiline mõttelaad; ja teise nõrkusi ta ignoreerib rohkem kui esimese omi.Inglased peavad prantslasi endast kriitilisemateks, ja mõnikord isegi uhkustavad sellega, just nagu prantslased oleks vähem spontaansed. Võib-olla ongi, aga tuleb meeles pidada, et kriitika on sama vältimatu kui hingamine. Me peame raamatu lugemisel tekkivaid mõtteid ja tundeid väljendama, oma kriitilist vaimu kritiseerima. Võib välja tulla, et kui me mõnd luuletajat kiidame, siis me rõhutame seda, milles ta kõige vähem teistega sarnaneb. Sealt me arvame leidvat selle inimese eripärase olemuse. Meile meeldib, kui ta vahetutest eelkäijatest erineb, me tahame seda erinevust nautida. Ilma selle eelarvamuseta leiame sageli, et küpse luuletaja loomingu kõige isikupärasemates joontes elavad jõuliselt edasi eelkäijad.

Aga eelmise põlvkonna saavutuste pimedat või arga jäljendamist ei saa heaks kiita, siis on uudsus parem kui kordamine. Traditsioon on olulisem asi. Seda ei saa pärida, vaid suure vaevaga omandada. See sisaldab eeskätt ajalootunnetust, mis on möödapääsmatu sellele, kes tahab ka kahekümne viieselt veel luuletaja olla. Selleks on tarvis tajuda ka mineviku kohalolekut. See sunnib kirjutama tundega, et kogu Euroopa kirjandus Homerosest saadik ja kogu oma rahvuskirjandus on korraga olemas ja korrastatud. Traditsiooniliseks teebki kirjaniku see ajalootunnetus, millega ta tajub nii ajatut, ajalikku kui ka mõlemat korraga. Seesama teeb kirjaniku teadlikuks oma kohast ajas.

Ühelgi kirjanikul, ühelgi luuletajal ei ole üksinda täit tähendust. Teda tuleb vastandada ja kõrvutada varasematega. See on esteetilise kriitika printsiip üldse. Mitte ainult iga teos ei pea kuuluma tervikusse, vaid iga uus kunstiteos muudab kõiki eelnevaid.

Välislingid

• I osa originaal
• II ja III osa originaal