Tonaarium

11. sajandi tonarius Limoges'i St. Martiali kloostrist, praegu Pariisis Prantsusmaa rahvusraamatukogus, BNF MS lat. 1118, fo 104. Esimese tooni (pealkiri: autentus protus, auctoritas prima tähendab esimest autentset laadi, st dooria) meloodiamudelid on näidatud neumadega psalmoodilise vormeli NONENOEANE kohal ja psalmitoonina väikese doksoloogia teksti Gloria Patri et Filio kohal. Käsikirja tähtsust näitav illustratsioon kujutab psalmiloojat kuningat Taavetit, kes saadab end kolmekeelsel crwth'il[1]

Tonaarium (ladina keeles tonarius, tonarium) on keskajal kasutusel olnud liturgiline raamat (libellus tonarium, 'toonide raamat'), mis sisaldas helilaadide (ladina keeles tonus, modus) kaupa korrastatud Gregoriuse laulude kogumikku[2].

Esimesed tonaariumid koostati 9. sajandil ja nende kasutus jätkus hiliskeskajani. Tegemist oli toetava materjaliga meloodiate meelespidamiseks. Meloodia märgiti teksti kohale kirjatähtede või neumade abil. Neumadega märgitud mitmetimõistetavate üksikmeloodiate väljalugemisel ja nende tonaalsuse tuletamisel oli helilaadide järgi süstematiseeritud tonaarium oluline abivahend, keskaegsed tonaariumid on ka tähtis allikmaterjal keskaegse muusikateooria uurimisel.

Olulisemad tonaariumide koostajad olid Regino Prümist, Hartker Sankt Gallenist, Odo Clunyst ja Berno Reichenaust.

Mõni arvab olevat tulnud sõnast tonarius muusikatermini tonaalsus[3].

ViitedRedigeeri