Tihe kirjeldus

Tihe kirjeldus on inimkäitumise kirjeldamise ja tõlgendamise metoodika humanitaar- ja sotsiaalteaduste kvalitatiivses uurimistöös. Tiheda kirjelduse kasutamisel pööratakse erilist tähelepanu kirjeldatava käitumise kontekstile, seejuures esmajoones tegude võimalikele eesmärkidele ja tahtlikkusele.

Tihedast kirjeldusest rääkis esimesena Briti filosoof Gilbert Ryle ja laiemalt tuntuks tegi selle kultuuriantropoloog Clifford Geertz. Hiljem kujunes tihe kirjeldus levinud mõisteks kvalitatiivse uurimistöö metodoloogias. Sellele viidatakse mitmesuguste humanitaar- ja sotsiaalteaduste harude uurimustes, ent samas pole ühtset arusaama, mida tihe kirjeldus endast kujutab ning kuidas seda uurimismeetodina rakendama peaks. Mõiste ebamäärase definitsiooni tõttu on seda sageli ka kritiseeritud.

Mõiste areng

Gilbert Ryle’i käsitlus

Tiheda kirjelduse mõiste kasutuselevõtja Gilbert Ryle

Tiheda kirjelduse mõiste võttis kasutusele Briti filosoof Gilbert Ryle. Tema tiheda kirjelduse käsitluse juured ulatuvad 1949. aastal ilmunud teoseni "The Concept of Mind", ent vastavat fraasi kasutas ta esmakordselt oma 1968. aastal avaldatud kirjutistes "The Thinking of Thoughts: What is 'Le Penseur' Doing?" ja "Thinking and Reflecting".

Ryle ei esitanud oma kirjutistes tiheda kirjelduse definitsiooni. Selle asemel vastandas ta arvukate näidete varal hõredat (thin description) ja tihedat kirjeldust (thick description). Ryle’i järgi oli esimesel juhul tegemist vahetult nähtava tegevuse pealiskaudse kirjeldamisega, samas kui tihe kirjeldus sisaldas tegevuse konteksti, esmajoones tegutseja motiive ja kavatsusi. Oma silmapilgutaja näites, millele hiljem viitas ja mida arendas edasi Clifford Geertz, eristas Ryle kolme eri tähendust kandvat silmapilgutust: juhuslikku silmalau tõmblust, tahtlikku silmapilgutust mingi sõnumi edastamise eesmärgil ja silmapilgutusega sõnumi edastamist parodeerivat tegevust:

„Hõredaim kirjeldus selle kohta, mida harjutav parodeerija teeb, on ligikaudu sama, mis tahtmatu silmalaugude tõmblemise puhul, kuid selle tihe kirjeldus on mitmekihiline võileib, millest kõige õhem kirjeldus on ainult alumine viil.“

–

Ryle selgitas tiheda ja hõreda kirjelduse erinevust ka fraasi "täna on kolmas veebruar" ütlemise võimalike erinevate motiivide kaudu:

„Ilmselgelt on hõredaim võimalik kirjeldus tema tegevusest sama, mis sobiks hästi ka grammofonile, see, et ta paiskas õhku selle silpide jada. Lintsalvestis taastoodaks just seda, mida tegi temagi, "tegemise" hõredaimas tähenduses. Kuid meie pakume selle kohta loomulikult ja küllap õigesti tihedama kirjelduse. Me ütleme, et ta teatas kellelegi teisele kuupäeva. Ta püüdis edastada kildu soovitud kalendriteabest, nii et tema püüe osutus ebaõnnestunuks juhul kui (1) tema kaaslane ei kuulnud või kuulis valesti või (2) ei saanud aru või mõistis valesti seda, mida kuulis või (3) ei uskunud või juba teadis, mida talle öeldi või (4) kõneleja kuupäev oli vale. Meie loomulik ja küllap õige tihe kirjeldus sellest, mida helide tekitaja kavatses nende tekitamisel, peab näitama selle edukuse või ebaõnnestumise tingimusi, mis täiendaksid puhtfoneetilisi tingimusi pelgalt sõnade väljaütlemisele ja oleks neist ühtaegu erinevad.“

–

Ryle’ järgi oli tiheda kirjelduse tingimuseks tegevuse kontekst ja hetkeline või tulevikku suunatud tahtlikkus. Ta väitis, et "X-i tegemise teesklemine ei ole X-i tegemine, kuid viide X-ile peab olema teeskleja tegevuse "tihedas" kirjelduses". Näiteks ei pruugi järjest golfipalle lööv isik küll parajasti golfi mängida, ent viide golfimängule on vajalik, et kirjeldada tema tegevust "tihedalt" näiteks golfimängu harjutamisena. Harjutava näitleja tegevuse "tihedaks" kirjeldamiseks on vajalik viidata sellele, et ta harjutab tulevaseks teatrietenduseks. Sama kehtib ka mingeid teisi tegevusi ettevalmistavate tegevuste "tiheda" kirjeldamise kohta. Näiteks jalgratta kummide pumpamise tihe kirjeldus ei piirduks tegevuse enda kirjeldamisega, vaid sisaldaks viidet võimalikule tulevasele jalgrattasõidule, seda isegi juhul, kui tegelikult pumpamisele jalgrattasõitu ei järgne.

Clifford Geertzi käsitlus

Ryle’i tiheda kirjelduse mõiste tõi laiemasse kasutusse Glifford Geertz. Geertz lähtus kultuuri tõlgendamisel seisukohast, et tegemist on inimeste loodud tähendusvõrkudega, mille analüüs peaks olema mitte seaduspärasid otsiv eksperimentaalteadus, vaid tähendusi otsiv tõlgendus. Selle eelduse pinnalt andis ta oma 1973. aastal ilmunud esseedekogumiku "Kultuuride tõlgendamine" avakirjutises "Tihe kirjeldus: tõlgendava kultuuriteooria poole" ülevaate etnograafia olemusest, kasutades selleks Gilbert Ryle’i tiheda kirjelduse mõistet:

„Ühest vaatepunktist – õpiku omast – tähendab etnograafiaga tegelemine kontakti loomist, informantide valimist, tekstide transkribeerimist, genealoogiate koostamist, uurimisväljade kaardistamist, välitööpäeviku pidamist ja nii edasi. Kuid seda ettevõtmist ei defineeri need asjad, tehnikad ja tunnustatud protseduurid. Määravaks saab see, millist laadi intellektuaalse pingutusega on tegu: see on keerukas tiheda kirjelduse katse – kui kasutada Gilbert Ryle’ilt laenatud mõistet.“

–

Järgnevalt defineeris Geertz etnograafia olemuslikult tiheda kirjeldusena, kuna etnograafidel on paratamatult vajalik tegeleda kultuurinähtuste keerukusega:

„[E]tnograafia on tihe kirjeldus. See, millega etnograaf tegelikkuses kokku puutub – välja arvatud siis, kui ta (nagu ta loomulikult tegema peab) järgib rohkem automatiseeritud andmekogumisrutiine – on keerukate mõistestruktuuride paljusus, millest paljud asetsevad üksteise kohal või üksteisega läbi põimunult, mis on korraga võõrad, ebaregulaarsed ja ebaselged ning mida ta peab kõigepealt katsuma mõista ja seejärel edasi anda.“

–

Geertz tugines Ryle’i silmapilgutaja näitele oma mõttekäigu ilmestamiseks. Ta leidis silmapilgutamise hõreda ja tiheda kirjelduse

„vahele jääb etnograafia objekt: tähenduslike struktuuride stratifitseeritud hierarhia, mille raamides tõmblusi, silmapilgutusi, teeseldud pilgutusi, paroodiaid ja paroodiate harjutamisi tekitatakse, tajutakse ja tõlgendatakse, ning ilma milleta need ei saaks [...] tegelikult eksisteerida, mida keegi oma silmalaugudega ka ei teeks.“

–

Geertzi järgi on kultuuriantropoloogide töö tulemused konstruktsioonid teiste inimeste konstruktsioonidest selle kohta, mida nad ise või nende kaaslased teevad. Antropoloogilise uurimuse lugejale on seega autori tõlgenduste usaldusväärsuse hindamiseks vajalik pakkuda rikkalikke ja tihedaid kirjeldusi kontekstist, milles need tõlgendused tekkisid.

Norman Denzini käsitlus

Geertzi käsitlust laiendas oma 1989. aastal ilmunud teoses "Interpretive Interactionism" sotsioloog Norman Denzin, kelle järgi pidi tihe kirjeldus käsitlema midagi enamat uuritavate inimeste tegevuse pealiskaudsest kirjeldamisest. Denzin leidis, et tihe kirjeldus esitab detaile, konteksti, emotsioone ja sotsiaalsete suhete võrgustikke, mis inimesi liidavad. Seejuures eristas ta 11 eri tüüpi tihedat kirjeldust: mikro, makroajalooline, biograafiline, situatiivne, relatsiooniline, interaktsiooniline, sekkuv, mittetäielik, lihvitud, puhtkirjeldav ja kirjeldavalt tõlgendav.

On arvatud, et just Denzin tõi esialgu etnograafide ja kultuuriantropoloogide uurimistööd iseloomustanud mõiste laiemasse kasutusse.

Defineerimisraskused

Kuigi tihe kirjeldus on kujunenud üheks levinuimaks mõisteks kvalitatiivse uurimistööga tegelejate sõnavaras, ei eksisteeri täielikult ühtset arusaama, mida see endast kujutab. Defineerimisraskusi on seostatud asjaoluga, et Gilbert Ryle kasutas seda mõistet vaid inimkäitumise kirjeldamise keerukuse illustreerimiseks, samas kui hiljem hakati mõtestama, kuidas võtta taolisi keerukusi arvesse humanitaar- ja sotsiaalteaduslikus uurimistöös. Arvatud on ka, et defineerimisprobleemid on tekkinud sellest, et kui kirjeldatavate isikute tegevuse vahetut vaatlust sisaldanud etnograafilise uurimistöö puhul oli veel võimalik seostada uurijate tihedaid kirjeldusi selle mõiste Ryle’i pakutud algse tähendusega, siis mõiste kasutuse laienemise tulemusena on seda püütud kohandada mitmesuguste meetoditega kogutud andmete analüüsile.

Eksisteerivatele definitsioonidele kipub olema ühine, et need möönavad mõiste ebamäärasust, vastandavad seda hõredale kirjeldusele ja rõhutavad, et tegemist pole mitte lihtsalt detailse, vaid kontekste, tähendusi ja kirjeldatavate isikute kavatsuste tõlgendusi hõlmava käsitlusega. Definitsioonide võrdluse tulemusena on välja toodud viis tihedale kirjeldusele olemuslikult omast tunnust:

1. Tihe kirjeldus eeldab uuritava ühiskonnanähtuse adekvaatset kirjeldamist ja tõlgendamist selles kontekstis, milles see nähtus avaldub.
2. Tihe kirjeldus hõlmab vaadeldavate isikute mõtteid, emotsioone ja suhtlusvõrgustikke nende tegutsemiskontekstis.
3. Kesksel kohal on motiivide ja kavatsuse omistamine uuritavatele nende tegevuste uurimisel.
4. Kirjeldus peab mõjuma lugejatele tõepärasena.
5. Tihedale kirjeldusele järgneb tihe interpretatsioon, millele omakorda järgneb tihe tähendus.

Tihe kirjeldus kui uurimismeetod

Bali kukevõitlus. Kuigi seda kultuurinähtust käsitlevat esseed on peetud üheks Geertzi ilmekaimaks tiheda kirjelduse näiteks, on siiski vaieldav, mil määral on selle uurimuse puhul tegemist just tiheda kirjeldusega

Hoolimata defineerimisraskustest on tihe kirjeldus kujunenud populaarseks lähenemiseks humanitaar- ja sotsiaalteaduste kvalitatiivses uurimistöös. Selle abil püütakse avada ühiskonnaelu keerukust "seestpoolt". Kindlaks püütakse teha ja selgitada inimkäitumise aluseks olevaid olulisi kultuurinähtusi, kusjuures uurimistöö keskmes on just tegutsevad indiviidid. Samas on hakatud mõistet kasutama ka viitamaks mitmesugustele "rikkalikele" andmeallikatele, mis võimaldavad ühiskonna ja inimkäitumisega seotud nähtusi detailselt käsitleda, muu hulgas näiteks kvalitatiivsetele intervjuudele, mille puhul aitavad kirjelduse tihedust saavutada lisaks väljaöeldud sõnadele ka uuritavate mitteverbaalsed väljendused. Tihedat kirjeldust peetakse kohati spetsiifiliseks analüütiliseks uurimismeetodiks, mitte niivõrd kirjelduse detailsust või rikkalikust tähistavaks mõisteks.

Selleks et kvalitatiivsest uurimistööst oleks võimalik rääkida kui tihedast kirjeldusest, on vajalikud mitte ainult "rikkalikud" andmed, vaid uurijapoolne vaadeldava käitumise või tegevuse tõlgendamine selle kontekstis, tõstes esiplaanile asjaolud, tähendused, kavatsused, strateegiad ja motiivid. Kontekstiks võib kohati olla mõni väiksem ühiskondlik üksus nagu paar, perekond või töökollektiiv, mõnel teisel juhul aga suurem nagu küla, kogukond või kultuur tervikuna. Tiheda kirjelduse jaoks antakse täpne ülevaade vaadeldavatest tegevustest ning hinnatakse nende tegevuste eesmärki ja tahtlikkust. Selleks omakorda on vajalik, et uurija mõistaks sotsiaalset konteksti, milles tegevus toimub ja annaks sellest ka selge ülevaate. Eeldatakse, et tihe kirjeldus annab edasi vaadeldavate tegutsejate mõtteid ja tundeid ning avab neid ümbritseva suhetevõrgustiku. Säärast kirjeldusprotsessi on vahel käsitletud ka kui hermeneutilist lähenemist uurimisobjektile, kuna uurimistöö käigus toimub pidev teema ümbermõtestamine üha uue ja detailsema teabe kogumise käigus.

Tihedat kirjeldust on vahel seostatud tiheda interpretatsiooniga, neid kahte siiski põhimõtteliselt eristades, kuna ühiskonnas toimuva mõistmiseks ei piisa ainult tihedatest kirjeldustest, vaid vajalikud on ka neil kirjeldustel põhinevad tõlgendused. Selle lähenemise järgi on uuritavat nähtust vajalik esmalt tihedalt kirjeldada selleks, et kirjelduse tulemusi oleks võimalik järgnevalt tihedalt interpreteerida. Tihe interpretatsioon omakorda loob uurimistöö tulemustele tiheda tähenduse. Tihedast kirjeldusest tiheda tähenduseni jõudmisest sõltub uurimistöö usaldusväärsus. Tihedat tähendust kandvad uurimistöö tulemused peaks mõjuma lugejatele tõepärasena, nii et neil oleks võimalik ennast kognitiivselt kujutleda kirjeldatavasse konteksti.

Tiheda kirjelduse praktilise kasutatavuse suurendamiseks analüütilise meetodina on välja pakutud akronüümiga MIRACLE (tuletatud ingliskeelsetest sõnadest meaningful, interpretative, relational, authentic, contextualized, linked ja emic) tähistatud analüüsimudel, mis peaks uurijate tähelepanu juhtima mistahes tihedate kirjelduste juures vajalikele aspektidele. Tihe kirjeldus peaks vastavalt sellele mudelile olema

1. tähendusrikas (meaningful), võimaldades lugejatel uuritavate isikute kogemustega paremini suhestuda;
2. tõlgendav (Interpretative), võimaldades lugejatel saada osa nii uuritavate kogemuste vahetust kirjeldusest kui ka uurijate tõlgendustest;
3. relatsiooniline (relational), andes ülevaate uuritavate isikute kogemuste seostest nende keskkonnaga;
4. autentne (authentic), andes piisavalt vahetult ja veenvalt edasi uuritavate kogemusi ja väljendusi;
5. kontekstualiseeritud (contextualized), andes edasi uuritavate tegevuskonteksti;
6. sidus (linked), ühendades omavahel ilma vastuoludeta uuritavate kirjeldused, uurija tõlgendused, uurimisprobleemid ja metoodika ning
7. emiline (emic), andes edasi uuritava keskkonna sisese vaate uuritavale nähtusele.

Kriitika

Suurema objektiivsuse poole püüdlevad kultuuriantropoloogid on tihedale kirjeldusele kui etnograafilisele metoodikale ette heitnud süsteemse ja analüütilise põhjalikkuse puudumist ning relativismi, mis võimaldab uuritava nähtuse kohta väita mida iganes. Samuti on sellele lähenemisele ette heidetud sõnaohtrust, millega samal ajal õigupoolest midagi sisulist ei öelda ja mis ei aita ka ühiskondlikke probleeme paremini mõista. Samuti on tiheda kirjelduse probleemiks peetud selle ebamäärasust, kuna Geertz ei ole piisavalt selgitanud, kuidas seda rakendama peaks. Kriitikutes on küsimusi tekitanud, kas tihe kirjeldus tähendabki ainult kirjeldamist, nagu mõistest järeldada võiks või peaks see hõlmama ka selgitusi, mis mitmete uurijate arvates on kultuuride analüüsimisel hädavajalik.

Kritiseeritud on ka tiheda kirjelduse rakendamise ühekülgsust. On leitud, et samal ajal, kui tiheda kirjelduse mõiste on kujunenud üha populaarsemaks, on vähe tähelepanu pööratud asjaolule, et mõni uurimisprojekt eeldab nii tiheda kui ka hõreda kirjelduse kasutamist. Nii võivad uurijad jätta oma avaldatud uurimustes jätta kasutamata teatud osa kogutud andmetest ja uurimistöö käigus tehtud märkmetest, mille tulemusena kujuneb publikatsioonis esitatud kirjeldus hõredamaks, kui andmete rikkalikkusest võiks eeldada, ning sellisel valikul võivad olla mõjuvad analüütilised või empiirilised põhjused.

Vaata ka

• Tihe mõiste

Kirjandus

• Bakker, J.I. 2015. "Deeper Play: Geertz’s "Thick Description" and a Balinese Temple Ritual (the Odalan)". Contributions from European Symbolic Interactionists: Reflections on Methods, toimetanud Thaddeus Müller, 79–116. Leeds: Emerald Group Publishing Limited. (DOI: 10.1108/S0163-239620150000044005)
• Brekhus, Wayne H., John F. Galliher ja Jaber F. Gubrium. 2005. "The Need for Thin Description". Qualitative Inquiry 16, nr 6: 861–879. (DOI: 10.1177/1077800405280663; täistekst)
• Denham, Magdalena A. ja Anthony John Onwuegbuzie. 2013. "Beyond Words: Using Nonverbal Communication Data in Research to Enhance Thick Description and Interpretation". International Journal of Qualitative Methods 12, nr 1: 670–696. (DOI: 10.1177/160940691301200137)
• Freeman, Melissa. 2014. "The Hermeneutical Aesthetics of Thick Description". Qualitative Inquiry 20, nr 6: 827–833. (DOI: 10.1177/1077800414530267; täistekst)
• Geertz, Clifford. 2017. "Tihe kirjeldus: tõlgendava kultuuriteooria poole". Kultuuride tõlgendamine: valitud esseed, 13–49. Tõlkinud Tanel Pern. Tallinn: Tänapäev.

• Alternatiivne tõlge: Geertz, Clifford. 2007. "Tihe kirjeldus: tõlgendava kultuuriteooria poole". Vikerkaar, nr 4–5: 79–110. Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. (täistekst)
• Originaal: Geertz, Clifford. 1973. "Thick Description: Toward an Interpretive Theory of Culture". The Interpretation of Cultures: Selected Essays, 3–30. New York: Basic Books.
• Originaali kordustrükk: Geertz, Clifford. 1996. "Thick Description: Toward an Interpretive Theory of Culture". Knowledge and Postmodernism in Historical Perspective, toimetanud Joyce Appleby, Elizabeth Covington, David Hoyt, Michael Latham ja Allison Sneider, 310–323. New York, London: Routledge. (täistekst)

• Harrison, Anthony Kwame. 2013. "Thick Description". Theory in Social and Cultural Anthropology: An Encyclopedia, toimetanud R. Jon McGee ja Richard L. Warms, 860–861. Thousand Oaks, London, New Delhi, Singapur: Sage. (täistekst)
• Ponterotto, Joseph G. 2006. "Brief Note on the Origins, Evolution, and Meaning of the Qualitative Research Concept "Thick Description"". The Qualitative Report 11, nr 3: 538–549. (täistekst)
• Ryle, Gilbert. 1968a. "The Thinking of Thoughts: What is 'Le Penseur' Doing?" University Lectures, nr 18, kordustrükk. (täistekst)
• Ryle, Gilbert. 1968b. "Thinking and Reflecting". Royal Institute of Philosophy Supplements 1: 210–226. (DOI: 10.1017/S0080443600011511)
• Younas, Ahtisham, Sergi Fàbregues, Angela Durante, Elsa Lucia Escalante, Shahzad Inayat ja Parveen Ali. 2023. "Proposing the "MIRACLE" Narrative Framework for Providing Thick Description in Qualitative Research". International Journal of Qualitative Methods 22. (DOI: 10.1177/16094069221147162)

Lisalugemist

• Denzin, Norman K. 2001 [1989]. "Thick Description". Interpretive Interactionism, 98–118. Thousand Oaks, London, New Delhi: Sage.