Terje Toomistu
See artikkel vajab toimetamist. (November 2020) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (November 2020) |
Terje Toomistu (sündinud 23. veebruaril 1985) on eesti antropoloog, etnoloog ja filmitegija.
Ta lõpetas 2004. aastal kuldmedaliga Paide Ühisgümnaasiumi ja 2008. aastal Tartu Ülikoolis majandusteaduskonna.
Tal on magistrikraadid (cum laude) nii etnoloogia kui ka kommunikatsiooniuuringute alal Tartu Ülikoolist. 16. detsembril 2019 kaitses ta Tartu Ülikoolis doktoritöö "Embodied lives, imagined reaches: Gendered subjectivity and aspirations for belonging among waria in Indonesia" ("Kehastatud elud, kujuteldavad ulatused: Indoneesia waria’de sooline subjektsus ja kuuluvuspüüdlused"). Oma doktoritöös keskendub ta feministliku antropoloogia perspektiivist Indoneesia transsooliste naiste (waria'de) kogukonnale, kellest ta juba varem oli teinud dokumentaalfilmi "Wariazone" (2011, kaasrežissöör Kiwa).
Ta on elanud ja õppinud Prantsusmaal, Venemaal, Indoneesias, Ameerika Ühendriikides ja Hollandis.[viide?] 2013/ 2014. õppeaastal viibis ta Fulbrighti stipendiumiga California Ülikoolis Berkeleys.
Ta on töötanud ka vabakutselise kriitiku ja kuraatorina.
Ta on Tartu Ülikooli etnoloogiaosakonna teadur.[1] 2020. aastast on ta Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrandi "Noored eestlased globaalses teaberingluses: elukohavalikud kasvavas diasporaas" juht.[2]
Looming muuda
Tema pikaaegsed uurimisvaldkonnad on Indoneesia inimeste sugu ja seksuaalsus ning hilisnõukogudeaegne noortekultuur.
Raamatud muuda
- "Seitse maailma" (koos Berit Renseriga). Petrone Print. 2009. ISBN 9789985999660
Filmid muuda
- "Wariazone" (2011, koos Kiwaga)[viide?]
- "Archaeology of Ayahuasca" (2016, Cece Films)[viide?]
- "Soviet Hippes" ("Nõukogude hipid" (2017, Kultusfilm, Kinomaton, Moukka Filmi) – režissöör
- Film on linastunud ligi 30 rahvusvahelisel filmifestivalil ning võitnud auhindu ja nominatsioone. Filmi on arvustanud ajalehed The Guardian[3] ja The Economist.[4] See oli Eestis 2017. aasta vaadatuim kodumaine dokumentaalfilm.[5] 2018. aastal andis plaadifirma Cece Music välja ka filmis kõlanud muusika vinüülplaadil.[6]
Artikleid muuda
- Transsoolisuse mitu nägu. Sirp 3−5/ 2016
- Sugu, rahvus ja urbanism indoneesia waria’de kehadel. Vikerkaar 4-5/ 2019. Lk 105−112
- Nõukogude hipide passiivne protest. Vikerkaar 10-11/ 2019. Lk 108−119
Viited muuda
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. august 2020. Vaadatud 28. juunil 2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. august 2020. Vaadatud 28. juunil 2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Life in the 'hairy underground': the lost history of Soviet hippies". 23. oktoober 2019.
- ↑ "A new documentary chronicles the secret history of Soviet hippies". 18. november 2019.
- ↑ ""Nõukogude hipid" oli aasta 2017 vaadatuim kodumaine dokumentaalfilm". 4. jaanuar 2018.
- ↑ "«Nõukogude hipide» muusika jõudis vinüülplaadile". 10. juuli 2018.
Välislingid muuda
- Life in the 'hairy underground': the lost history of Soviet hippies. The Guardian, 23. oktoober 2019
- A new documentary chronicles the secret history of Soviet hippies. The Economist, 18. november 2019
- Terje Toomistu Eesti Teadusinfosüsteemis
- Terje Toomistu Academia.edu-s
- A brief history of Soviet hippies. Terje Toomistu TED kõne. TEDxLambeth
- Director Terje Toomistu on her film Soviet Hippies. Intervjuu