Televisioonisignaal

Televisioonisignaal

Televisioonisignaal on signaal, mis edastatakse televisioonisüsteemi. See vastutab, et ülekandeteenuse informatsioon jõuaks televiisorini ning sisaldaks kõike vajalikku, et televiisor suudaks videot esitada. Signaal koosneb üldiselt helisignaalist, pildisignaalist ning lisainfost ning võib jaotada analoog- ja digitaalsignaalideks

Ajalugu

Televisiooniga eksperimenteerimine algas 1928. aastal. Leiutaja Charles Jenkins andis eetrisse filmide siluettkujutisi, mille resolutsiooniks oli vaid 48 joont. 1939. aastal sai RCA tütarfirma NBC (National Broadcasting Company) esimeseks võrguks, mis andis regulaarselt telesaateid eetrisse. 1941. aastal soovitati standardiks 525-joonelist süsteemi ja pildi kiirust 30 kaadrit sekundis. Samuti soovitati, et kõik Ameerika Ühendriikide televiisorid kasutaksid analoogsignaale. Analoogsignaalid asendati digitaalsignaalidega aastal 2009. Kuigi see tehnoloogia ei olnud kättesaadav enne 1950. aastaid ega populaarne enne 1960. aastaid, oli värviteleviisori tootmise tehnoloogia esitatud juba 1904. aastal ja demonstreeritud John Logie Bairdi poolt 1928. aastal. 1950. aastad kujunesid telemaastiku kullaaastaks, mille jooksul kasvas televisioon väga populaarseks. 1960. aastaks oli müüdud üle 60 miljoni televiisorikomplekti, samas 1950. aastate lõpus hakkasid kaablioperaatorid katsetama mikrolaineid, et tuua signaale kaugematest linnadest. Analoogsignaal jõudis televiisorikomplektideni kolme erineva meetodi abil: üle eetri, kaablivõrgu kaudu või satelliidiülekande teel. Kuigi süsteem oli suhteliselt sama üle 60 aasta, oli sellel mitmeid puudusi. Analoog oli tundlik staatilise ja moonutuse suhtes. Ettevõtted üle maailma, eriti Jaapanis, hakkasid välja töötama tehnoloogiat, mis pakkus uusi, parema kvaliteediga televisiooniformaate, ning hakati uurima digitaalsele televiisorile ülemineku eeliseid ja mõju. 1987. aastal asuti televisiooniteenuste alal katsetama erinevaid televisioonisüsteeme, nii analoog- kui ka digitaalvormingus. Komitee jõudis lõpuks järeldusele, et liikuda analoogformaadist digitaalsele formaadile 2009. aastal.

Signaali põhiliigid

Analoogsignaalid on algupärane tehnoloogia, mille edastamine on väga tundlik elektroonilise müra või muude häirete suhtes. Seetõttu on selle signaal nõrgem ja sõltub teatud tingimustest.

Analoogtelevisiooni kodeerimissüsteemid, mida kasutatakse erinevates maailmaosades:

• NTSC (National Television System Committee)
• PAL (Phase Alternating Line)
• SECAM (Sequential Ceuleur Avec Memoire)

Digitaaltelevisioonisignaale edastatakse digitaalses vormingus tavapäraste analoogmeetodite asemel. Digitaalteleviisioon kasutab digitaalset kokkusurumist, et teisendada digitaalsignaalid digitaalseteks andmepakettideks, mis seejärel edastatakse õhu kaudu, kaabli või satelliidi teel. Võrreldes analoogtelevisiooniga pakub DTV paremat pildikvaliteeti, mitmeid kanaleid ühel sagedusel, erifunktsioone nagu digitaalne videomagnetofon (DVR) ja interaktiivseid omadusi..

Digitaaltelevisiooni kodeerimissüsteemid:

• ATSC (Advanced Television Systems Committee)
• DVB (Digital Video Broadcasting)
• ISDB (Integrated Services Digital Broadcasting)

Analoogtelevisioonisignaal

Must-valge signaal

Elektronkiiretoru kasutab elektronkahurit ning mähiseid, et liigutada elektronkiirt mööda fluorestseeruvat ekraani. Liikumine algab kõige kõrgemast vasakpoolsemast punktist ning liigub paremale, jõudes lõppu, hüppab kiir tagasi vasakule ning alustab uuesti, natuke madalamalt.

Pildisignaal, mis paikneb sünkroonsignaalide vahel, on televisioonisignaali põhikomponent ning on edastatud elektronkiiretorusse. Nimelt on see signaal pinge (0 - 1V) ning tähistab eredust iga ajalisel hetkel, kui kiir mööda ekraani liigub. Signaal ise on hammaspinge, mis on pööratud 90 kraadi.

Sünkroonsignaal on grupp signaale, mis paikneb pildisignaali sees, alguses ning lõpus.

Sünkroonimisignaale liigitatakse kolmeks:

• Blankingu signaal - Madala pingega signaal, mis annab monitorile teada lõpetada pildi näitamine.
• Horisontaalsed sünkroonimpulsid - Blankingu signaalist madalama pingega impluss, mille eesmärk on hoida kaadrisagedus pidevana. Need implusid esinevad iga kord, kui kiir hüppab paremast äärest vasakule.
• Vertikaalsed sünkroonimpulsid - 6 sünkroonimplussi järjest, eesmärgiga anda monitorile teada, et peab liigtama elektronkiire tagasi üles. Neid implusse piiravad lisaks veel kaks gruppi võrdsustamisimpulsse. Need implusid vastutavad, et järgmist kaadrit hakatakse sisse skaneerima õigest punktist.

Värvisignaal

Sarnane must-valge signaaliga, kuid lisatud järgmised tegurid:

Ehituse poole pealt sisaldab elektronkiiretoru kolme elektronkahurit, iga kahur esindab ühte põhivärvi, roheline, sinine või punane. Ekraan on killustaud samamoodi põhivärvide ribadeks ning väga lähedal üksteisele. Viimaseks on kahurite ja ekraani vahel varjemask, mille eesmärk on suunata iga kahuri kiir oma enda värviribale.

Signaal on nüüd kodeeritud, kuna kolm erinevad signaali informatsioon on vaja edastada ühe signaaliga. Signaali ehitus on sama must-valge signaaliga, kuid kasutusel on kõrge sagedus, mis on kokku pandud must-valge signaaliga. Sageduse faas määrab, mis värvi kuvada ning amplituud, kui eredalt seda värvi kuvada. Lisaks enne pildisignaali ning pärast horisontaalset sünkroonimplussi asub referentspunkt, see asub veel blankingusignaali ajal ning annab monitorile alguspunkti.

Helisignaal

See kannab videole kaasnevat heliinfot ja vastutab heli esitamise eest televiisori kõlaritest.

Digitaaltelevisioonisignaal

Digitaaltelevisiooni signaal on kordades mahukam ja keerulisem, kui eelnev.

Digitaalne videolõik

Visuaalne informatsioon koos helisignaaliga.

Metainformatsioon

Täiendav teade.