Teatrikool on õppeasutus, kus antakse teatriharidust. Teatrikoolis võib õpe olla formaalne (kutse- või kõrghariduse tasemel) või mitteformaalne (huviharidus).

Eesti teatrikoolid muuda

Eesti Teatri Agentuuri andmetel on Eestis (2019. aasta seisuga) seitse teatriharidust andvat õppeasutust:

1906. aastal said Vanemuine ja Estonia kutselisteks teatriteks. Koos eestikeelse kutselise teatri sünniga tekkis vajadus kutseliste näitlejate järele. Erastuudiod ja kursused Eestis ning välismaal ei olnud enam piisavad. Teatripedagoogika alusepanijaks Eestis oli Vanemuise juht Karl Menning. Menning oli veendunud, et välismaa teatrikoolides õppides on võimalik omandada tehnikat, ent rahvusliku teatri näitlejaks kasvatakse ainult kodumaal. 1917. aastal asutati Ants Simmi ja Juhan Simmi ettevõtmisel „Vanemuise“ juurde lavakoor-õppestuudio, kuhu võeti vastu eelkõige muusikalist eeldustega noori.

1920. aastal asutas Paul Sepp Eesti esimese kindla õppekavaga teatrikooli – Draamastuudio teatrikooli[1], mis ei üritanud töötada ainult iseenda tarkusest, vaid tunti huvi ka teiste maade õppekavade vastu. Kooli majandusliku olukorra halvenemise tõttu suleti see 1933. aastal. Kooli jõudis lõpetada vaid viis lendu näitlejaid. Teatritegelased ei suutnud olukorraga leppida ning samal aastal otsustati teatritegelaste kongressil ja teatrijuhtide päevadel taotleda iseseisva ning erapooletu teatrikooli loomist. Riik aga ei leidnud teatrikooli ülalpidamiseks vajalikku raha. 1937. aasta mais anti välja riigivanema dekreet lavakunstikooli asutamise kohta. Riikliku lavakunstikooli[2] ülesandeks oli ette valmistada tarvilike teadmiste ja oskustega varustatud lavategelasi, võimaldada lavakunsti harrastavatele seltskonnategelastele lavakunstilist enesetäiendamist ja edutada ning arendada eesti rahvuslikku lavakunsti. Lavakunstikoolist sai riiklik õppeasutus, mis oli Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumi osakond. Pikkade vaidluste tõttu alustas kool tööd alles 1938. aasta sügisel. Sõja tõttu oli kool sunnitud tegevuse 1941. aastal lõpetama. 1942. aastal avati Tallinna Teatrikool[3]. Selle kooli lõpetas vaid üks lend ning lendu hakati nimetama Draamastuudio eriklassiks. Kool suleti 1946. aastal. Rasked olud Eestis ei olnud teatrikunsti arengule just kõige soodsamad.

Pärast pikaleveninud paberimajandust alustas 1946. aastal tööd Eesti Riiklik Teatriinstituut[4]. Kooli tegutses 1950. aastani ja selle jõudis lõpetada ainult kolm lendu näitlejaid.

1948. aastal loodi GITIS Eesti stuudio Moskvas[5], mis asus Lunatšarski-nimelises Riiklikus Teatrikunsti Instituudis, mis kannab praegu nime Venemaa Teatrikunsti Instituut – GITIS. Eesti stuudio lõpetas tegevuse 1953. aastal.

1960. aastal loodi Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio[6], mis oli ainus filmistuudio juurde loodud näitlejate õppestuudio kogu tollases Nõukogude Liidus. Algselt kandis asutus nime Tallinna Kinostuudio.

Kõrgem näitlejakoolitus Eestis taastati aastal 1957 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis loodud lavakunstikateedris (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool), mille juhatajaks sai Voldemar Panso. Vajadus uue erialase haridusega näitlejapõlvkonna järele oli aga suurem kui ühe kõrgkooli võimalik koolitusmaht. See asjaolu lõi soodsa pinnase teatrite juurde loodud stuudiote tekkeks, mis olid ellu kutsutud, et tagada noorte näitlejate järelkasv, pidades silmas iga üksiku teatri vajadusi. Olulisemad olid aastatel 1961–1971 Vanemuise (lõpetas 4 lendu) ja Draamateatri (lõpetas 3 lendu) juures tegutsenud Eesti NSV Teatriühingu stuudiod[7]. (Eesti teatriliit)

2020. aasta seisuga on Eestis kaks kõrgharidust andvat teatrikooli, kus saab õppida näitleja, lavastaja, dramaturgi ning harrastusteatrite juhi erialal.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Kalju Haan (2009). Draamastuudio Teatrikool. Tallinn: Eesti Teatriliit.
  2. Inna Taarna (2002). Tallinna Konservatooriumi Riiklik Lavakunstikool. Tallinn: Eesti Teatriliit.
  3. Inna Taarna (2002). Tallinna Teatrikool. Tallinn: Eesti Teatrikool.
  4. Maimu Valter (2014). Eesti Riiklik Teatriinstituut 1946-1951. Tallinn: Eesti Teatriliit.
  5. Iivi Lepik, anne Tuuling (2011). GITIS Eesti stuudio Moskvas 1948-1953. Tallinn: Eesti Teatriliit.
  6. Õie Orav (2012). Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio. Tallinn: Eesti Teatriliit.
  7. Anne-Reet Margiste ja Anne Tuuling. "ENSV Teatriühingu stuudiod".